http://objektiiv.ee/tujurikkuj...Maria Vooglaid -
5. jaanuar 2016
Saja aasta tagustel põlvkondadel olid eeskujud – olid isad. Meil aga on vaid ülekasvanud vennad – meiesugused, aga “lahedamad”, kammitsemata tavadest, voorustest ja väärtustest, kirjutab Maria Vooglaid ja arvab, et selles valguses tundub “Tujurikkuja” lõpulaul pigem rumala tembuna.
Minu vaarisa – Kullamaa poodnik ja seega “kulak” – lasti 1944. aastal võõrvõimude poolt maha – põgenemiskatsel. Alles hiljaaegu olen hakanud tema teguviisi mõistma mitte mõtlematusena, vaid kaalutletud riskina, olukorra adekvaatse hindamisena, vaprusena. Meenub hea tuttava kaudu kuuldud lugu samade võimude poolt kinnipeetud mõisahärrast, kelle arvukad cousin’id asja enda kätte võtsid ja sugulase vangistusest vabastasid – elementaarse julgusteona. Meenub ka isa Vello Salo mälestusteraamatust hiljuti loetud killuke sellest, kuidas sakslaste lahkumisel Tallinnast asus väike salk gümnaasiumipoisse konfiskeerima nimetatute relvi, et osutada saabuvale vene väele “improviseeritud vastupanu”.
On selgemast selgem, et minu põlvkond ja ka minust kümme aastat vanem põlvkond oleks taoliste sündmuste kordudes palju kehvemas olukorras. Esimese vabariigi perioodi koolipoisid teeks silmad ette pea kõigile tänase ühiskonna õitsvaimas elujõus esindajaile – nii vaimses, hingelises kui füüsilises harituses, tugevuses ja vastupidavuses. Samas, neil olid asised eeskujud ja arengut toetav ühiskond. Oli põlvkond, kes oli lahinguväljal ja laatsaretis võidelnud äsjasaavutatud vabaduse eest; mõnel juhul kaotanud kõik, jäädes truuks oma veendumustele. Olid riiklikud püüdlused hoida au sees kodu, peret, isamaad, ning seisusekohane väärikusepüüdlus riigijuhtides. Ja meil? Meil on peaminister, kellel de jure polegi prouat ning president, kes suure meediakära saatel kosib juba kolmandat. Ja riigitelevisioon, mis näitab multikat, mille tegelaseks on suguelundid.
Saja aasta tagustel põlvkondadel olid eeskujud – olid isad. Meil aga on vaid ülekasvanud vennad – meiesugused, aga “lahedamad”, kammitsemata tavadest, voorustest ja väärtustest. Eeskujud, kes kiidavad eelmiste põlvkondade tunnetel trampimist ning närivad pühadel üritustel ükskõikselt nätsu.
Selles valguses pole “Tujurikkuja” töötlus laulust “Ei ole üksi ükski maa” mitte pahatahtlik rünnak, vaid rumal temp – lolli uitmõtte täideviimine mõistuse-eelse lapse poolt. Lapse, kellel pole isa, kes võiks talle öelda, et nii ei tehta, nii ei sobi. Jääb küsimus, kumb on tegelikult hullem.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
re Arno07 Jan 2016 23:43
Mis lolli juttu sa nüüd ajad? Võta näiteks Süüria näitena. Jah, selle piirkonna "suur"riigid nt Saudi Araabia, Iraan, Türgi ja Venemaa peavad Süürias "proxy" sõda. Jah, USA on olnud samamoodi seotud seal toimuvaga. Aga ütle, mida peaks USA tegema et lõpetada inimvoolu Süüriast välja kui teised nimetatud riigid on huvitatud sõja olukorra püsimisest? Mis on need sammud, mida Ameerika peaks võtma? Oleksin huvitatud kuulma.
arno07 Jan 2016 08:54
teie nimetate neid "matsideks" kes väidavad, et Aafrika on neegrite iidne kodumaa ja selle asemel kui organiseerida sõjategevust erinevate aafrika rahvusgruppide vahel ning sellega tekitada pöörast sõjapõgenikkude voogu Euroopasse, võiksid Euroopa endised koloniaalriigid lõpetada oma endiste kolooniate ruineerimine ning nende loodusvarade röövimine ja abistada neid toimiva riigikorra ülesehitamisel. Teie ja teietaolised häbistate ning sõimate "matsideks" neid kes põgenikkevoogude tekitajaid taunivad aga ei julge piiksatadagi nende poole kes selles "põgenikeprobleemis" peasüüdlased on - teietaolised ongi silmakirjalikkuse musternäidis ...
Seoses Tujurikkujaga06 Jan 2016 23:10
Kui aus olla, siis jah, on küll natuke valus möelda, et seda olulise tähtsusega isamaalist laulu mis kunagi ühendas rahvast töödeldakse niimoodi ümber. Kuid samas oleme ausad et selles peitubki selle sketsi vägi.
Tavalisel eestlasel on enesekaitse vajadus ja ettevaatlik hoiak kõigi võõra suhtes, kuid see laul ei ole suunatud nendele. Pigem selle ühiskonnakihile mis on ennast väga nähtavaks teinud viimasel ajal, kelle liikmed peavad normaalseks käitumiseks vihkamist, sallimatust, ja täpselt samasuguste loosungite kuulutamist nagu kasutati selles laulus (nt et neegri koht on Aafrikas). Sellistele tuleb otse näkku vaadata ja öelda, et käituvad sobimatult ja matslikult, kusjuures paroodia on üldse parim viis selleks. Ehk siis teisisõnu, valus jah et see laul parajasti ei ühenda eestlasi, kuid minu jaoks on veelgi valusam see, et teatud kaasmaalaste kontingent julgeb nimetada oma sallimatust patriotismiks. Pean ennast ise eesti patrioodiks ja ehkki ma ei poolda just väga suurt võõrrahvaste sissevoolu Eestisse, selliste vihkavate kaasmaalaste käitumine tõsiselt riivab mind. Igal juhul parem olla enesekriitiline nagu Tujurikkuja, kui et vaikida ja pea liiva alla peita.
Loe kõiki kommentaare (4)