https://objektiiv.ee/tulevikut...
Karol Kallas -
6. september 2019
Rootsis üritatakse kliimapaanika käigus edendada ideed inimsöömise võimalikkusest tulevikus. Foto: Bigstockphoto
“Tulevikutoiduks” võivad olla surnute kehad. Rootsi käitumisteadlase arvates võib tulevikus tekkida Maa päästmiseks vajadus pöörduda kannibalismi. Teemat kommenteerib Karol Kallas.

Rootsi telejaama TV4 “tulevikutoidule” pühendatud jutusaates Efter Fem Tistag üles astunud käitumisteadlane Magnus Söderlund rääkis, kuidas ta sooviks inimesi õpetada sööma teiste inimeste liha eesmärgiga hoida ära kliimamuutused, vahendab Summit News.

Looduskaitsjad süüdistavad kliimasoojenemises suures osas põllumajandust ja eriti loomapidamist. Kariloomad põhjustavad selle grupi inimeste arust 5,5% kasvuhoonegaasidest – täpsemalt metaanist – ja 70% sellest omakorda veised. Metaan omakorda on kasvuhoonegaasipelgurite silmis viimastest üks hullemaid.

Söderlund seletas, et maailma päästmise üheks lahenduseks võiks olla düstoopilise 1973. aasta ulmefilmi Soylent Green laadis surnute kehade ärasöömine. Käitumisteadlane seletas saatejuhile, et suurimaks probleemiks sellele lahendusele võivad olla surnutega seotud tabud ja paljud näevad seda laibarüvetamisena.

Söderlund tunnistas ka seda, et inimesed võivad olla “pisut konservatiivsed” selles, mida süüakse. Näiteks kannibalismi suhtes.

Diskussiooni saatis telegraafika kahvlite otsa torgatud inimkätest.

Rootsi käitumisteadlaste ja sarnaste aktivistide kriitikaks tuleb esmalt osutada tõsiasjale, et tänaseni on kõik uue aja kliimakatastroofi ennustused osutunud valeks. Maailm, eriti tänu selle kapitalistlikule osale, on seni alati ennast ennustatud hädadest välja uuendanud.

Teiseks saab viidata tänase põllumajanduse arengutele: väga suur osa köögiviljadest, mida me täna tarbime, on pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopa kasvuhoonetest, kus põllumajandust tehakse “tilga otsas” ja mullavabalt. Paljud on kindlasti lennukiaknast näinud, kuidas Hollandi ja Hispaania ääretud kasvuhooned maapinnalt vastu säravad.

Kolmandaks on Hiina teadlased geenimanipuleerimisega loonud üle 200 uue, merevees kasvava riisisordi. Enamus maailmast sööb riisi.

Inimesed on loodud lihasööjateks ja liha on kõige efektiivsem toiduaine. Samuti on lehmade röhitsuste ja kõhugaaside osa kasvuhoonegaaside tekkimises ülehinnatud.

Loomad, mida kasvatatakse tööstuslikult ainult laudas, keda söödetakse antibiootikumide ja jõusöödaga, on loomulikult murekoht, aga lehmad, kes saavad vabalt karjamaadel ringi uidata, väetavad oma sõnnikuga neidsamu maid ja selle tõttu on pea kliimaneutraalsed. Lautade sõnnik on ajalooliselt olnud üks paremaid väetisi ja selle kasutamine kasvab põllumajanduses tänapäevalgi.

Või – kui lehmi mingil põhjusel pole otstatrbekas kasvatada, siis on alati olemas kanad. Kes on väga väikese “kliimakuluga”.

Tänasel päeval maailma nälg ei ähvarda, sest toitu toodetakse rohkem kui ära süüakse. Põhjused, miks osa inimesi piisavalt süüa ei saa, peituvad inimvaenulikus poliitikas ja jõugukraatias.

Inimeste söömine on Lääne kultuuris ajalooliselt olnud seotud hirmsa näljahädaga ja mitmeid juhtumeid on kirjeldatud nii Leningradi (tänane Peterburg) piiramise kui Golodomori ajal.

Mitte-Lääne kultuuridest rääkides – Uus-Meremaa, Paapua Uus Guinea, Kariibi mere, Kesk-Aafrika ja Amasoonia rahvaste seas on sellel ajalooliselt olnud ilmselt rituaalne tähendus.

Tänapäeva tuntumad kannibalide ohvriks langenud inimesed on ilmselt 1961. aastal Paapua Uus-Guineasse kohalikke suguharusid pildistama ja uurima läinud Rockefellerite suguvõsa liige Michael Clark Rockefeller, kes toona jäi kadunuks ja arvestades sealsete rahvaste kombeid loetakse ärasööduks.

Võikad on ka inimsöömise lood, mis pärinevad mustade ameeriklaste “koju” tagasipöördumiseks loodud Libeeria ja Kongo Rahvavabariigi mitmetest kodusõdadest.

Ulmekirjanduses on kannibalismi või sarnase tegevuse teema levinud suhteliselt laialt. Tuntum on Frank Herberti Düüni saaga, kus kohalikud kõrbesuguharud fremenid väänasid surnutest välja viimasegi veetilga.

Järgmised tuntumad tuleviku inimsöömise kaasused on Mad Maxi tüüpi düstoopiad – kus asi on seotud rohkem häda ja viletsuse kui konkreetse isuga.

2011. aastal ilmus teadustöö, milles kirjeldatakse, miks kannibalism ei ole natukenegi pikemas perspektiivis jätkusuutlik lahendus. Kui kõik söövad kõiki, siis lõpuks pole kedagi süüa. Või kui alustada laipade söömisega, siis pole kaugel aeg kui hakatakse vaatama, et mis neist vanuritestki on muud kasu. Kui juba vanurid käiku lähevad, siis noorem liha maitseb paremini ja nii edasi.

Lõpetuseks, kuid mitte ainult: näljahädad on olnud ajaloos regulaarsed. Inimene on suure Loodu ainult üks osa ja Loodusesse on tasakaalumehhanismid sisse ehitatud. Samuti on nii usk kui mõistus inimesele ühte moodi Jumala poolt antud ja ei ole teineteise vastu. Valgetel inimestel ülerahvastumisega muret pole ja olukord on täpselt vastupidine – ”liikide” tasakaalu taotledes peaks sündima märksa rohkem valgeid inimesi. Kuid sugugi ei saa kindel olla elukorralduse arukuses, kui Nigeeria põhjaosa puruvaene, ilma hariduse ja oskusteta meesterahvas võtab omale neli naist, kes sünnitavad talle kakskümmend või rohkem last…

Märkmed: