Käskkirjadega asjad paika?
Viitseadmiral Kõuts andis 5. septembril välja käskkirja, mille kohaselt hakkavad välisoperatsioonidel olevad kaitseväe üksused alluma kaitseväe operatiivülemale. (Siiani allusid need vastavalt valitsuse määrusele Rahuoperatsioonide Keskusele ja maaväe ülemale. Operatiivülema alluvuses on vabariigi valitsuse 2002. a määruse järgi ainult operatiivstaap.)
Sisuliselt anti Kõutsi käskkirjaga distsiplinaarvõim missiooniüksustes teenivate kaitseväelaste üle nii kaitsejõudude peastaabi ülemale kui operatiivülemale, kusjuures väeliigi ülemal ja väeosa ülemal distsiplinaarvõimu enam ei ole.
Kaitseminister Jürgen Ligi sõnul ei saa aga kaitseväe juhataja käskkirjaga distsiplinaarvõimu kaitseväe struktuuriüksuse juhi käest ära võtta, sest kaitseväe distsiplinaarseaduse kohaselt ei ole ülemal õigust piirata temale alluva ülema distsiplinaarvõimu. Seetõttu tegi ta Kõutsile ettepaneku kõnealune käskkiri tühistada, väites, kaitseväe juhataja käskkiri kui õigusakt polnud seadusega kooskõlas. Kuna viitseadmiral Kõuts oma käskkirja tühistamisest keeldus, tühistas minister Ligi ise oma 30. oktoobri käskkirjaga Kõutsi 5. septembri käskkirja põhjendades, et viimane on vastuolus riigikaitse seadusega.
Tülituli hõõgumas tuha all
Kuid juba enne seda, 24. oktoobril teatas minister Ligi, et kaitseväes on tuumik, kes surub peale oma lähenemist ja mitteformaalseid juhtimisvõtteid.
Teda avalikult kritiseerinud peastaabi kol-ltn Leo Kunnase kohta ütles Ligi, et „kuigi Kunnas samastab ennast Eesti kaitseväega, moodustab ta vaid ühe radikaalse osa sellest“.
Peamiseks probleemsete sisesuhete kujunemise allikaks kaitseväes peab Ligi käsuliinide mittejärgimist.
Internetiportaali Delfi 25. oktoobri juhtkirjas nenditakse, et „kaitseminister Jürgen Ligi ja kaitseväe vastasseis on tuha all hõõgunud juba mõnda aega ning võimalik, et tüli haripunkt seisab alles ees“.
Samas tõdetakse, et lahvatanud skandaalist ei võida ei riigi kaitsevõime, minister Ligi ise ega ka tema poliitilised vastased.
Poliitiline eelvõitlus?
Käimasolevat heitlust võiks ja vist isegi peaks vaatama läbi eelseisvate riigikoguvalimiste prisma ehk teisisõnu — poliitilisest aspektist. Et konflikt on pinnale kerkinud olukorras, kus Eestile otsitakse uut kaitseväe juhatajat, sest senine juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts lahkub oma ametikohalt ja siirdub poliitikasse, nähakse tüli tõelist põhjust mitte segaduses käsuliinide ja alluvusega, vaid hoopiski muus. 25. oktoobri Postimehes tembeldatakse see juba „erakondadevaheliseks nääkluseks“. Meenutagem, et Jürgen Ligi kuulub Reformierakonda; Tarmo Kõutsist võiks aga Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) võimulepääsemise korral tõenäoliselt saada kaitseminister.
25. oktoobri Postimehe juhtkirjas nenditakse, et Eesti kaitsevägi on praegu nagu tõmbetuules.
Äsja ja kiiresti läbi viidud teenistuslik sisejuurdlus võib Postimehe hinnangul „anda Ligile võimaluse poliitikasse suunduvale Kõutsile koht kätte näidata“.
Jürgen Ligi kinnitab aga ise, et tegemist pole kättemaksuga sõnakuulmatule kaitseväe juhile. Ometi ei saa eitada, et võimalikud süüdistused ametialastes kuritarvitustes jätaksid Kõutsi renomeele pikaks ajaks pleki.
Samas on IRL juba tõtanud Kõutsi kaitsma ja ründab nüüd Ligit süüdistusega kaitsejõudude hea maine kahjustamises ning närvilise õhkkonna tekitamises.
Sellest lähtudes võib hästi mõista viitseadmiral Kõutsi pöördumist 27. oktoobril õiguskantsler Allar Jõksi poole palvega võtta seisukoht, kuidas peaks olema korraldatud välismissioonidel olevate üksuste allumine. Ta soovib õiguskantslerilt selgust selle kohta, kuidas tagada kaitseväe juhtimiseks vajalik õiguslik regulatsioon sellisel viisil, et see ei seaks ohtu Eesti koostööd NATOga. Viimase tähtsust ei saa ometi keegi eitada ega alahinnata.
(Eesti ajakirjanduses ilmunu põhjal EP)