MARIANNE MIKKO
Euroopa Parlamendi liige,
sotsiaaldemokraat

Euroopa Liidu (EL) eelarve üle käivad vaidlused pole Suurbritannia peaministri Tony Blairi ja Prantsuse presidendi Jacques Chiraci erakähmlus. Neist vaidlustest sõltub Eesti põllumehe rahakoti paksus ja enamike omavalitsuste areng.

EL-i eelarvest tulevad tänavu pea kõik Eesti põllumajandustoetused, enamus veepuhastuse, kanalisatsiooni ning joogiveetrasside ehituskuludest, aga ka suur osa koolitus -ja ettevõtlusabist. Ajavahemikus 2007—2013 loodab Eesti liidu eelarvest saada 80 miljardit krooni.

Eelkõige Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahelisest kaikavedamisest sõltub see, kas Eesti saab loodetud raha kätte ja kuidas toetused jaotuvad. Kui eelarvevaidlused kõvasti venivad, siis on näiteks tõenäoline, et liidu eelarvet kärbitakse ja Eestile võib laekuda näiteks 10 miljardit krooni oodatust vähem. See on kaotus 1000 krooni iga elaniku kohta aastas.

Linna ja maa vastasseis

Kui jääb peale peaminister Tony Blair, siis läheb euroraha rohkem linnadesse ja vähem maale.

Suurbritannias on talunikke alla 2% rahvastikust ja põllumajanduse osatähtsus riigi kogutoodangus veelgi väiksem. Seetõttu maksavad inglased igal aastal, mil 40% EL-i eelarvest kulub maaelule, ühiskassasse kümneid miljardeid kroone rohkem kui tagasi saab. Miinus oleks veel suurem, kui peaminister Margaret Thatcher poleks 1984. a. välja kaubelnud tagasimakset, mida tehakse vaid Suurbritanniale.

Inglased tahavad seetõttu vähendada EL-i eelarves põllumajanduse osa ning suunata see teaduse ja tehnoloogia arendamiseks.

Eesti valitsus on EL-i eelarveküsimuses oluliste valikute ees. Ühest küljest on põllumajanduse osatähtsus meil Euroopa keskmisest suurem. Kuid teisalt on Eesti valitsuste lipukirjaks juba pikka aega olnud uued tehnoloogilised lahendused. Alates e-valitsusest ja lõpetades ID-kaardiga.

Kaldun ka ise nõustuma Tony Blairiga, sest on ilmselge, et just uudsed tehnoloogilised lahendused määravad Euroopa koha konkurentsis Ameerika ja Aasiaga. Idee mitmekordistada ELi eelarves teaduse, hariduse ja koolituse raha, on õige.

Kuid see ei pea tähendama põllumajanduse hääbumist. Valik ei ole maaelu kadumise ja konkurentsivõimelise majanduse vahel. EL peaks eelkõige piirama suhkru-ja tubakatootmise toetusi. Samamoodi tuleks ette võtta riis, mille kasvatamiseks makstavad toetused ületavad mitmeid kordi valmistoodangu väärtuse.

Eesti põllumees ärgu kartku

Eesti põllumees ei tohi eelöeldust heituda. Kuigi Tallinn võidab kaasaegsemast eelarvest enam, ei pruugi Eesti maakonnad jääda kaotajaks. Pean ainuvõimalikuks, et meie põllumeeste ja kalurite sissetuleku kasv jätkub. Lepiti ju liitumiskõnelustel kokku üleminekuperiood, mille kohaselt meie põllumehed said mullu 55% protsenti oma EL-i kolleegide otsetoetustest ja see summa kasvab 100%-ni alles 2011. aastal.

Tasub märkida, et meie teraviljatoetused ühe hektari kohta on seni samuti Euroopa ühed madalamad kui mitte kõige madalamad — jäädes näiteks prantslastele alla kaks korda. Sellistes oludes konkurentsis püsimine näitab meie põllumeeste oskust ja visadust ning lubab neil kindlalt tulevikku vaadata.

Kui põllumajandustoetuste kärpimine puudutab peamiselt vanu liikmesriike, siis meie talude konkurentsivõime hoopis suureneb.

Tahan toonitada ka Europarlamendi 9. juuni otsust, et uued liikmesriigid ei pea erinevalt vanadest liikmesmaadest osalema põllumajanduskulude kaasrahastamises, kui see liidu eelarve nappuse tõttu vajalikuks osutub. See kinnitab, et Euroopas tervikuna mõistetakse — uute liikmesriikide põllumajandustoetused on paremini põhjendatud ja niigi väikesed.

Lõpetuseks soovitan kõigil pöialt hoida, et 2007—2013 eelarvekava hiljemalt järgmise aasta kevadeks vastu võetakse. Kuna Eesti saab selle koostamises täieõigusliku liikmesriigina kaasa rääkida, siis on see meile kindlasti parem kui eelmine. Näiteks rõõmustab mind kultuurikomisjoni liikmena, et uues eelarvekava kultuuriprogrammis on raha ka kommunismiohvrite mälestuse jäädvustamiseks. Varem oli juttu vaid natsismiohvritest.

Märkmed: