Ehkki suur kära pronkssõduri ümber on tänaseks vaibumas, seisab teema endiselt rahvusvahelise meedia huviorbiidis. Üldiselt ollakse veendunud, et Eesti väljus „pronkssõjast“ võitjana tänu Moskva ülepaisutatud reageeringutele, eriti aga Eesti „karistamiseks“ väljamõeldud küberrünnakutele ja varjatud majandusblokaadile.
Arvamusi rahvusvahelisest pressist
Londonis elava Kanada ajakirjaniku dr Gwynne Dyer’i sulest ilmus 22. mai Sudbury Star’is artikkel „Getting beyond bitterness“, milles ta analüüsib hiljutiste Eesti-vastaste küberrünnakute tagamaid. Dyer valgustab kirjutises oma lugejaid Eesti ajaloost alates selle iseseisvumisest 1918. a, II maailmasõja ajal toimunust, okupatsioonidest jne, ning selgitab sellest johtuvalt kahe riigi suhteid. Autor tõdeb, et Eesti-Venemaa vastuolud on praegugi suured. Ta nimetab Moskva poolt käivitatud kübersõda ja majanduslikku kiusu lapsikuks, seda enam, et eestlased ei hävitanud ju punasõdurit, vaid lihtsalt teisaldasid selle. „Aeg on edasi liikuda,“ leiab dr Dyer.
Washington Post’i kolumnist, kirjanik ja ajakirjanik, Pulitzeri auhinna laureaat Anne Applebaum küsib arvamusloos „Assault on e-Stonia“, mis ilmus ka 28. mai National Post’is, kas küberrünnakuid võiks pidada „relvastatud rünnakuks“ ühe NATO liikmesriigi vastu, mis eeldaks siis ka vastavalt alliansi kohustuslikku reageeringut. Kui jah, siis millised peaksid NATO meetmed olema? „Tere tulemast 21. sajandisse!“ hüüatab Applebaum. Tema arvates muudab olukorra eriti keeruliseks mitte see, et tegemist on mingi tuleviku ulmesõjaga, vaid et selle juured ulatuvad külma sõja aastatesse.
Applebaum näeb venelaste reageeringus punasõduri teisaldamisse meeleheitlikku klammerdumist mineviku külge. Kuju ise justkui õigustaks nende viibimist Eestis.
Autor selgitab ka, miks rünnakud Eesti võrgulehtede pihta olid nii suure tähendusega. Põhjus on muidugi e-Stonias ehk e-Eestis. Kogu Eesti elu on üles ehitatud infotehnoloogiale, mistõttu eeldatatakse ka selle tõrgeteta toimimist. Nii nagu klassikalised terroristlikud rünnakud, on ka küberrünnakud anonüümsed. Ehkki suurem osa Eesti-vastastest atakkidest lähtus Venemaalt, tegutsesid arvutihuligaanid isegi kauges Vietnamis ja Brasiilias. Küllap katsetati äsjases kübersõjas ka Lääne valmisolekut selliseks sõjaks.
Chicago Tribune’i väliskorrespondent Alex Rodriguez toob 29. mai lehes oma lugejateni täpse info Tallinnas toimunust, rõhutades, et kübersõda on pannud eestlasi rohkem muretsema kui venelaste mäss 27. aprilli ööl või Eesti suursaadiku ründamine Moskvas. Rodriguez rõhutab, et sellised atakid võivad muutuda tulevikus poliitiliste konfliktide taktikaks. Autori hinnangul oli Vene reaktsioon pronkssõduri teisaldamisse põhjalikult kalkuleeritud.
Ajaleht New York Times käsitles 29. mail pikemas esikülje kirjutises Eesti vastu toimepandud ulatuslikke küberrünnakuid. Mark Landler ja John Markoff leiavad oma artiklis, et Eesti sai üsna hästi hakkama nende tõrjumisega. Selleski artiklis vaadeldakse rünnakute tagamaid ja leitakse, et internet on Eesti elanikele elutähtis – internetis saab valida, makse maksta, oste sooritada ja parkimise eest tasuda. Nenditakse, et Eesti võimudel polnud kerge oma riiki kaitsta tohutute andmevoogude eest.
Lillesõda
Täna teame, et venelaste kogu kampaania eesmärgiks oli Eesti valitsuse kukutamine. Seda püüti saavutada vandaalitsemise, küber- ja propagandasõjaga jne. Kõik need ründed lendasid aga Moskvasse bumerangina tagasi, sest Eesti sattus korraga teravasse rambivalgusse kogu oma traagilise ajaloo ja kannatustega.
Eesti võimud olid hästi valmistunud võimaliku vägivalla puhkemiseks 9. mail, aga nagu Peeter Ernits oma arvamusloos 17. mai Maalehes tabavalt ütleb, puhkes selle asemel hoopis lillesõda – nelgid astusid võitlusse võõrasemadega.
Ajal, mil venelased viisid 9. mail kümneid tuhandeid nelke pronkssõduri ette ja Tõnismäele, istutati pronkssõduri endisesse asukohta umbes samapalju võõrasemasid. See vägivallatu, kuid siiski paljuütlev ja jõuline lahing näitas, et varjatud vastuolu on ühiskonnas endiselt olemas ehk teisisõnu – tuli tuha all hõõgumas.
Kes teisele auku kaevab…
Eesti on kahtlemata teinud toimunust oma järeldused, relvastudes uute võimalike rünnakute vastu. Kuid Lääne teravad reageeringud on ilmselt ka Moskvat kainestanud – mõned poliitikud on endale juba tuhka pähe raputanud. Nii tunnistas muidu Eesti suhtes nii kriitiline Vene riigiduuma välisasjade komitee esimees Konstantin Kossatshov sel nädalal, et Venemaa reageeris aprillis Eestis toimunule üle.
Helsingi Ülikooli dotsendi Arto Luukkaneni arvates äratas Eesti monumendikriisis maailmas üleüldist imestust. Miks pani Moskva oma suhted Euroopa Liiduga kaalule nii väikese asja pärast?
Venemaa peab nüüd hoolega jälgima, et ta endakaevatud auku ei lenda. 6. juunil algab Saksamaal Heiligendamm’is maailma juhtivate tööstusriikide G8 tippkohtumine. Võib arvata, et Venemaa presidendil Vladimir Putinil on üpris raske seal õigustada oma kuulumist maailma demokraatia eliitklubisse, kui pidada silmas Moskva viimase aja poliitilisi samme oma riigis ja mujal.
Tuli taas tuha all
Arvamus
TRENDING
