Tänane leht on pühendatud Võidupühale ja jaanipäevale. Mõlemate sümboliks on tuli.

Kes meist ei sooviks Juhan Liivi luulesõnade kohaselt tõtata isamaa kui mesipuu poole, et viibida 22. juuni hilisõhtul ja 23. juuni esimestel minutitel Tallinnas Vabadussõja võidusamba avamisel! Seda erakordset sündmust ilmestab kahe erineva tule ühendamine. Üks tuli süüdatakse Jõgevamaal ja teine Tori sõjameeste mälestuskirikus. Kaitseminister Jaak Aaviksoo ja Eesti Kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots liidavad need tuled üheks, kust see alustab teekonda tänavuse Võidupüha paraadi toimumispaika Jõgevale.

Siia võiks lisada veel Tartust eelmisel pühapäeval ajaloolisele 900-kilomeetrilisele veeteekonnale läkitatud laulupeotule, mis peaks just jaaniõhtuks jõudma Kihnu, et kohtuda ja ühineda seal tantsupeotulega ning alustada siis 27. juunil rännakut Pärnust Tallinna – laulu- ja tantsupeole ÜhesHingamine.

Aga unustada ei tohi ka meie oma jaanituld Seedriorul, kus eelmisel laupäeval taas ehitati mõttesild kodumaale. Seal need tuled siis peatselt ka kõik kokku saavad.

Ilusad, suure sümboolse tähendusega ideed, mille elluviimine nõuab korraldajatelt tõenäoliselt palju tööd ja pingutusi. Aga see tasub end kuhjaga ära. Juba meie kauged esivanemad kogesid kolde või lõkke ääres istudes ja tuld vaadates mitte ainult soojust, vaid ka erilist ühtekuuluvustunnet. Nii meiegi, nende järeltulijad – olenemata sellest, kas me elame-liigume kodutanumal või võõral maal. Oma hinges oleme sel aasta ilusaimal ajal ikka Eestis – seal, kus Hämarik ja Koit ulatavad teineteisele suve lühimal ööl käe.

Märkmed: