Ka tuhnusest võib tulu tõusta...
Ma ei mäleta enam hästi, millal ma Juhaniga tuttavaks sain. Aga kindlasti ei
saanud see olla varem minu abiellumisest Helju Rajandoga, kes oli juba 1954.
aasta septembrist soome-ugri keelte kateedri juhataja professor Paul Ariste
juures vanemlaborandi ametis. Juhan Peeglist olin kuulnud küll kui andekast
kirjamehest, kes õppejõuna tegutses eesti keele kateedris, näinud teda ilmselt
ka, aga isiklikult ei tundnud. Arvan, et tutvumine võis juhtuda tõenäoliselt
1959. aastal. Filoloogidel oli rohkesti mitmesuguseid, nii ametlikke, seltskondlikke,
ühiskondlik-harivaid kui ka muid ettevõtmisi, millele ka mittefiloloogist
abikaasat võis, või oli soovitav, kaasa võtta. Eks siis seal, kahe
kateedri mingil ühisel koosviibimisel millalgi ma Juhanit tundma saingi. Üks
võimalus oli 1959. aasta 3. jaanuari nääri pidu, mille toimu misest andis teada
Juhani kirjas ja kujun duses toimetatud 1958. aasta 22. jõulukuu päeval
ilmunud Perno Posti mees ehk Näd dali leht nr 52.
Selgus kohe, et meil oli Juhaniga
ka midagi ühist. Nimelt olime
sõja ajal sõja väes sama poole peal
olnud. Aga see selleks.
Juhaniga kohtusin ma tihti
filoloogide seltskond likel koosviibimistel,
sünni päevadel,
kaitsmis pidudel, loodusesse
välja sõitudel jm. Mõnikord ka
üli kooli ajalehe toimetuses.
Kohviku kohtumisi ei olnud, sest
mina kohvikus ei käinud. Oli ka
pere kondlikku läbikäimist. Omavahelist
juttu ja arutamist jätkus
meil Juhaniga alati küllaga. Sai
nalja ja naeru. Aga oli ka tõsisemat
ja asja likumat. Kuidas
kunagi nende pikkade aastakümnete
jooksul.
96
Mis mees Juhan oli?
Juhan oli õppejõud ja teadlane, professor ja akadeemik, ajakirjanik ja
kirjanik.
Juhanil oli eriline anne (mitte ainult) stagnaaja argielu ja bürokraatia
tobedusi humoorikalt niimoodi esitada ja naeruvääristada, et keegi, ka tsensor
ei saanud külge hakata. Eks ta oskas ka ridade vahele midagi sokutada.
Juhan oli heatahtlik satiirik, romantiline realist ja ka tahedate, õpetlike
lugude kirjutaja. Juhani jumalanna oli Eesti Keel, keda-mida ta sügavalt austas
ja ustavalt teenis. Juhan oli akadeemilises elus oma ala edasiarendaja ja
sihikindel suuna näitaja.
Juhan oli Õpetaja selle sõna kõige paremas ja auväärsemas tähenduses.
Juhan oli kateedrijuhataja, ülikooli õpetatud nõukogu liige, teaduskonna
dekaan ja kindlasti veel midagi, mis kohe meelde ei tule.
Juhanilt kui ülemuselt pärineb ta kuulus kogemuslik seisukoht, mille ta
on ühes oma raamatuski ära trükkinud, et „ka tuhnusest võib tulu tõusta, kui
kaks kõva meest kõrval on”. Kehtib siiamaani. Ja leiab rakendamist.
Juhan tundis inimesi ja oskas neile läheneda, nad ära kuulata ja neile nõu
anda, mis oli eriti oluline tudengirahvaga läbikäimisel.
Juhan võis ajada õiget juttu, kõverat juttu, ümmargust juttu, tarka juttu
ja ka lorijuttu. Lorijutu ajamise ja krõbedavõitu anekdoodi rääkimise peale
oli ta – kitsamas seltskonnas – meister.
Juhan oli solidaarne seltskonnainimene ja ei ütelnud vajaduse korral ära
ka karastusjookidest, nagu seda on jumalavilja hele või tammevaadi tume.
Juhan oli seltskondlik, vaimukas, sõnaosav, rahuliku lahke meele, optimistliku
loomu ja kaasatundva südamega tark ja õpetatud, tõene Eestimaa
vaimuga Saaremaa mees.
Juhan oli täitsamees!
Helju Rajandol, kes nelikümmend viis aastat oli ametis soome-ugri keelte
kateedris-õppetoolis ja hästi tundis Juhanit, on siiani säilinud mapitäis Juhani
juhuloomingut, mis omal ajal avalikustatud osas piirdus leviku mõttes ainult
kahe sõsar(vennas)kateedriga.
Ajaliselt kuulub kõige vanem kirjatükk Nikita Sergejevitš Hruštšovi
võimuloleku sulaaega. Ülejäänud kirjas ja pildis olev pärineb usutavasti
Leonid Iljitš Brežnevi valitsemise hiilgepäevilt.
Alljärgnevalt siis näiteid Helju mapi sisust, mis Juhanile iseloomulikus,
juhanlikus stiilis paberile kirjutatud või joonistatud on.
97
19. mail 2001. Juhani kõrval Maarja Lõhmus,
Epp Lauk, Sulev Uus, Kat rin Lendok
ja Halliki Harro-Loit.
Teel ülikooli ajaloo muuseumi valgesse
saali 80. juubelile koos Valve-Liivi
ja Peet-Henn Kingi sepaga.
Osakonna päeval 22. mail 1998 koos kolleegide ja vilistlastega.
Eesreas Varje Sootak, Epp Lauk, Jaana Padrik,
Juhan Peegel, Reet Saar (Rihvk), Merike Pitk, Maar ja
Lõhmus (Pärl), Eve Rohtla (Ant). Teises reas Mati Mää rits,
Peeter Viha lemm, Aune Unt (Nuiamägi), Aime Jõgi, Ain
Saarna, Sulev Uus, Rein Raudvere ja Riina Mägi (Vilu).
98
Viimsel sõidul kodukandis vennatütre
Elvi Vaheri ning õepoegade
Temmu ja Ivo Lin naga viimase kodus
Laasu talus Muhumaal.
Juhan Peegli sünnipäev Kaunase
puiesteel mais 2005.
Tema kõrval istuvad Marju
Lauristin ja Peeter Viha lemm,
seisavad Sulev Uus, Anu Pallas
ja Katrin Lendok.
Ringhäälingumuuseumis 10. aprillil
2003. Eesreas Silvia Karro,
Juhan Peegel, Tiia Palmaru. Tagareas
Tiit Kasemetsa, Jaan Ruus,
Valdo Pandi kuju, Aune Unt, Epp
Lauk, Pille-Riin Purje, Mari Tarand,
Urmas Loit ja Hillar Peets.
99
Juhan Peegli lood, mida ta oli Saaremaalt kirja teel saatnud, lõbustamaks
eesti keele eksaminaatoreid nende raskes töös.
Osiliana
ehk
imetabased lood, mis Peegli Juhan´iga 1971. a. augustikuus Saaremaal juhtunuda või
mis ta sealsamas kuulnud, kõik tema enese poolt ligimestele õpetuseks kirja pandud.
Esimene lugu
Saaremaal on teatavasti jõle palju angerjaid – rohkem kui püüdjaid. Üldiselt on teada
seegi, et augustikuul tulevad nad maale herneid otsima. See sünnib öösiti, kui kuu paistab
(muidu nad ep näe herneid) ja kaste on maas.
Aga lugu on praegu nii, et kolhoosid enam herneid ep kasvata: on vähetasuv ja
töömahukas kultuur. Aga angerjad seda ei arvesta, vaid ürginstinkt ajab neid ikka maale
herneid otsima.
Sestap siis ongi angerjaid nüüd nähtud sabaotsal seisvat – gastronoomia kaupluse
vitriini taga vahtimas Bulgaariast imporditud rohelise herne purke. Seisavad seal kuuvalgel
ööl, kui kaste maas. Vesitsevi sui.
Niimoodi on neid kerge tabada. Ühel niisugusel ööl võtsin ma Kingissepas endisel
Lossi uulitsal poe ees kinni nelikümmend kaheksa suurt ja neliteist pisikest angerjat.
See lugu on täitsa tõsi.
Kõik nad olid….uduangerjad.
Neljas lugu
Kui ma meres suplemas olin, tõusis minu ees lainetest mereneitsi ja pilgutas mulle
silma.
„Hm” ütlesin ma, „ära plaksuta siin midagi oma värvitud ripsmeid. Sekspommiks
oled sa kuidagi liiga niru.”
„Sa oled elav näide selle kohta, et inimlikul totrusel pole piire,” vastas mereneitsi
rahulikult. „Sinusugune vana ja mõõtmatult loll olevus ei tohiks enam merevett
reostada.”
„Kuidas sa julged niiviisi rääkida?” pahandasin mina, „võib-olla on mu hing väga
noor.”
„Oma tühipalja hinge võid sisse soolata!” käratas mereneitsi ja lõi mulle sabaga silmade
vahele.
Kõva löök oli.
Kukkusin tagurpidi vette ja pidin uimasest peast vaata et ära uppuma.
Pea kumiseb veel siiani. Teised ütlevad, et ma olevat pisut imelikuks jäänud. Viimane
väide on täitsa tõsi.
Viies lugu
Kui ma merre suplema läksin, tundsin äkki, et midagi mu vasaku jalatalla all liigutab.
Kobasin – ja pihku hakkas noor lestapoeg.
„Noh lapsuke, kes sind nõnda põhja on surunud” küsisin mina.
100
„Olen põhjas, aga pilk on mul kõrgustes”, piiksus noor lest (lestal on silmad tõepoolest
ülespoole), „mind surus põhja Helju Rajando.”
Jäin talle mõistmatult otsa vaatama.
„Käisin Tartus vastuvõtueksamitel ja põrusin läbi,” selgitas noor lest ja vulpsas mu
sõrmede vahelt merre tagasi.
Siis tundsin, et mu parema jala talla all midagi kõpitseb. Kobisin käega – aga jälle
lest, aga veelgi rääbakam. Vastu valget vaadates paistsid ta luud läbi vaevatud naha nagu
katedraali akna raamistik.
„Käisid kah Tartus sisseastumiseksamitel?” küsisin mina. „Jah” lalises lest, „sattusin
Reet Kasiku kätte…”
Lasksin vaese ärapiinatud kalakese vette tagasi.
Paar sammu edasi astunud, tundsin, et midagi põkkab hooga vastu mu naba. Rabasin
käega ja pihku jäi – punaste uimedega särg.
„Kuhu sa uljaspea põrutad?”
„Tulen aga Tartust, sain aga sisse, elagu Valve Kingisepp ja nullkursus!” lällas särg
ja kadus pärast hoogsat hüpet vette.
See on täitsa tõesti sündinud lugu. Need ei olnud udulestad ega see viimane mitte
udusärg. Nii et võib uskuda küll.
Juhan Peegli üllitisi ametiühingule
Ühe a/ü liikme
OOD AMETIÜHINGULE
Süda, kuis sa ruttu tõused, Sinu rinnal olen hingand, Oh, ei jõua iial öelda,
rinnus kuumalt tuksuma, kui ma Tartu astusin, selts, kuis täidad südame!
kui su nime suhu võtan sulle maksu olen maksnud Sinu ridades ma olla
minu amet´ühing sa! ise rõõmul hõiskasin. tahan viimse otsani.
Head olen näind ja paha, Ainust pisar´t pole näinud Naise kombel mind sa oota
mõnda jõudnud kaota; - minu laugel hiilgamas, palgapäeval tulemas.
mõnda elus jätta maha – amet´ühing , kui ma kukrut Minu ühing ja mu süda –
sind ei iial unusta! sulle olen kergitand. kes neid jõuaks lahuta!
Viisil: Õrn ööbik kussa litsud nüüd
1. 2.
Oh Helju, kuhu ruttad Sa Ei kateedris taha istuda
Nii külmal talvekuul? Ma külmal talvekuul,
Kas kateedris valjust´ rääkima Kui radiaator kütmata
Saab Sinu armas huul? Ja aknast puhub tuul –
Või masinkirja tippida Ma maksu pean korjama,
Sa võtad valgel käel, Sest selleks aeg on käe:
Kui ülemus on silma all Tee lahti heldelt tengelpung,
Seal julmuses ja väes? Lao rublad letile!
101
3. 4.
Kõik teised armsast´ maksavad, Oh, häbi sulle, vana nui,
Ei tüli nendel eal, Ja kahju Heljust on,
Üks vanamees on hulga seas, Sest sinuga peab kemplema
Kes mokad viltu veab. See vaga, kena tui.
Ta omaette poriseb, Ja oma närve rikkuma,
Kui maksu maksma peab Mis niigi krussis on –
Ja kop´kaid näpus veeretab Me kõigi põlgtus sellele,
Just ahnepäitsu moel. Kel peas vaid rumal jonn.
5.
Kui aga saabub pime öö Siis unenäos ilusas
Ja kõik on uinumas See vana känd ta ees
Ja Heljul lõppend raske töö, Ning maksab makse vagaselt
Jäänd rahus magama, Just nagu õige mees.
Juhani täiskirjutatud ja -joonistatud paberite seas oli ka üks masinakirjas näidendi
käsikiri, pealkirjaga „Ametiühing abistab kõiki”, mille lilla kiri juba tuhmuma oli
hakanud. Ruumipuudusel esitame näitemängust ainult koori algus- ja lõpulaulu ning
peategelase dotsent Muhu lõppetteaste. Näidendi iva seondub aruande kirju tamisega.
Koor (Viisil „Sinu ilusad sinised silmad…)
Kõik elu, kõik ilu, kõik valu Siis ametiühing mul abiks –
Ja teadus on laenete mäng, Ta juhib ja annab mul nõu.
Kui raskust ma enam ei talu, Sest talle kuulub mu kiitus,
Kui hinges mul valdamas äng, Tal kirgliselt tuksub mu põu.
Muhk: Ma juba tunnen, kuidas uus energia mulinal minu soontesse voolama hakkab! Küll on tore,
et mind ootab pingeline puhkus! Aitäh, ametiühing, abi eest! Ma tõotan, et ma teen aruande ilusasti
ära ja (vaiksemalt) et ma liikmemaksu kohe ära maksan. Elagu ametiühing! Ikka aktiivselt!
Koor
Me teeme loole lõpetust Me tõstame nüüd rõõmsalt healt
Ja võtke kuulda õpetust: siitsamast näitelava pealt.
Me kollektiivil kõva jõud, Ja kõvast kõlab meie hüüd:
Käepärast ikka hüva nõu. Oh austa sa me a-d ja ü-d!
Näitemängu etendati oma inimestest osatäitjatega minu mäletamist mööda ainult
üks kord. Majanduslikult rohkem ei tasunud, sest V. Pall esitas omapoolse honorarinõudmise.
H. Rajando.
Palun võtta arvesse, et Peegli töö on kirjutatud minu pastakaga ja honorarist saan mina
15 %.
Allkiri: V. Pall
102
Pastakad olid tol ajal väga defitsiitsed kirjutusvahendid. Korralikke saadi
ainult välismaalt, kui keegi sealt tõi. Nii et Valdek Palli nõudmine oli ajastut
arvestades igati õigustatud, kui Juhan selle näitemängu paberile panemisega
tema välismaise pastaka tilgatumaks tühjendas.
Koomiksi
pea tege lane
on kolleeg
Jaak Peebo.