Metsaülikoolijärgseid mõtisklusi

Artikli ettelugemisele järgnenud Metsaülikooli arutelus kerkisid pinnale mitmed mulle tuttavad valupunktid ja probleemisõlmed, mis on aastaid välis- ja kodueestlaste arusaamatusi põhjendatult pingestanud: omandiõigus ehk maa, majade ja varade tagastamine, väliseestlaste tendents Eestis olles liiga palju, iseteadlikult, taustavabalt, tihti ka üleolevalt „õpetada” ning liiga palju kritiseerida Eesti elu negatiivsena tunduvaid ilminguid. Mainiti keelt kui identiteedi põhitunnust, kui eestlasi ühendavat püha püsiväärtust ning küsiti ka avameelselt, kui palju väljaspool Eestit sündinud eestlasi on otsustanud oma tulevikku ja elu Eestis rajada. Kuid siis, juba raugeva mõttevahetuse lõpul toimus äkiline nihe, mida mu kõrv tabas huviga: esimest korda esines diskussioonis mõiste „päriseestlane“. Täpsemalt, sõna võttis keegi, kes end „päriseestlaseks” pidas. Vastandpaar „välis-“ ja „kodu”eestlane andis märkamatu, tillukese jõnksuga maad „välis”- vs. „päris”eestlaste vastandamisele. Seisatasin mõttes, kuna nihe on üpris oluline ning põhimõtteline. Oma elukutse ohvri ja orjana on mind õpetatud-harjutatud just selliseid vastandpaare teraselt jälgima, sest nendes peitub tihti võti ka ühiskondlike hoiakute ning käitumismallide mõistmiseks. Niisiis küsisin endalt neljapäeva pärastlõunase arutluse lõpul, kuidas kolmest vastandpaarist („välis”- vs. „sise-eestlane”: „kodu” vs. „võõras” eestlane: päris vs. „mitte-päris” eestlane) oli välja sadestunud „välis” vs. „päris.” Teadlasena võiksin edasi küsida: kuidas need kolm algset vastandpaari tekkisid, millistel on olnud tegelik sotsiaalne tähendus, millised on millal poliitilises keelepruugis kasulikud olnud ja kellele, ning kuidas võiks tõsimeeli ja irisemata analüüsida ENSV „ametlikku” retoorikat väliseestlaste kohta? Olles huviga (kohati ka neelatades) lugenud Indrek Jürjo raamatut Pagulus ja Nõukogude Eesti, ning olles osalenud viimase kahe aasta jooksul Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli seminaril „Nõukogude Eesti tagasivaates”, teadsin, et Jürjo pole teemat sugugi ammendanud ja et igavate pleenumite protokollide luubi alla panek tasub end igati ära.

Kuid istusin Kotkajärve metsas, päikese- ja varjudelaigulises soojuses ja mitte oma konditsioneeritud õhuga „elevandiluust tornis” paiknevas kabinetis Toronto Ülikoolis. Intellektuaalseks analüüsiks polnud ehk soodus hetk. Mind ümbritsesid mitmel erineval aastal Eestist tulnud inimesed, kelle hulgas oli ka neid, keda lõõpimisi olime omavahel nimetanud ulgu- ehk ula-eestlasteks. Meelde tuli ka kunagi mitme aasta eest loetud Mart Laanemäe kelmikas kirjutis “Libahunt ma kyll ei tahax olla” Toomas Henrik Ilvese toimetatud üllitises Põrp!, milles ka arutati identiteeti ja mis jõudis ka MÜ diskussiooniringidesse 1980-ndate lõpu põnevate sündmuste taustal. Seega mõtlesin edasi pigem südame kaudu ja ka süngemalt: kes ma ise tulnukana (ning tagasi Torontosse-tulnuna) vaimselt ikka mõneti sõbralikku ja „omast” seltskonda otsides-leides lapsepõlvest saadik tuttavas ja Eesti loodust meenutavas keskkonnas... siis õieti olen või tohin olla? Mitte kuidagiviisi päriselt „päris.” Kuid vast mitte ikka täiesti „välis”, kuigi seda põhjendada oleks märksa keerulisem kui end „päris“'te killast välja lugeda: on ju „siililegi selge”, et „päris” ei saa ma mitte kunagi olema, kuna juhuslikult sündisin valel kontinendil ning minu sünniaeg ja koht ei andnud mulle võimalust valida Eestist äratulemise või sinnajäämise vahel ajalooliselt pöördelisel hetkel. Valik millal, kuidas, millistel tingimustel ning kui kauaks ma Eestisse minna tahaksin esimest, teist, kolmandat korda, või siis kunagi ka „päriseks”, on küll olnud ja on edaspidigi minu teha. On kulunud palju unetuid öid nende küsimuste vaagimiseks. Kuid ükski kujund, mis ma selleks leiutasin, isegi mitte mu kunagine lemmik — „rippsillal kõndija” enam korralikult jalga ei läinud. Minu erialased teooriatekstid väidavad poolveenvalt, et identiteet on protsess, mitte tulemus; et ta on kujunemine, mitte olemine, et kellekski kunagi ei saadagi, ehkki siis üpris tinglikult. Raamatute järgi olen hübriid, keeruline mõiste, kuna Põhja-Ameerika muld, millesse mind kui kahe eestlase poolt loodud „taime” on istutatud, pole kunagi tundunud nii võõrana kui pärast esimest pikka ja päikeseküllast suve Eestis — teekonda, mida võiks isegi nimetada (tagasi)pöördumatuks.

Ka keeleküsimus eraldab „päriseestlased” „väliseestlastest” ega kipu neid mitte sugugi ühendama, seda ka arusaadavatel põhjustel, kuigi keeleantropoloogid kipuvad kahtlema, kas diasporaa keel on vähem „päris” kui emamaa keel või on see pigem lihtsalt erinev ning asukohamaa keele mõjul kreoolistunud. Niisiis eesti keele „oskamine” on ka minu puhul habras ja tinglik hinnang ega pruugi mind ühendada „päriseestlastega“, kuigi literaalselt võttes on eesti keel mu emakeel; kuigi lapsena olin ma mänguplatsil kaaslaste suhtes umbkeelne, ja viieaastaselt ameerika lasteaeda minnes oli mul inglise keelega mitu kuud tegemist. Järelikult pole eesti keel mulle „võõrkeel,” kuigi pole sugugi halb (ega ka mitte häbi) sellesse kui võõrkeelde suhtuda. Nii tavaliselt õpitakse rohkem ja sellist lähenemist olen ka soovitanud oma “lausameeriklasest“ tudengitele, kes ühtegi võõrkeelt pole õppinud, kui nad lähenevad nördimusega oma esimesele kurja punase pliiatsiga täissoditud ülikoolikirjandile ning taipavad, et ega nad oma emakeeltki päris korralikult oska. Kui võtta emakeelt võõrkeelena, tundub see äkki põnevana, huvitavamana ja saab ehk iseenda ja oma vigade suhtes ka sallivam olla. Olen ikka ja jätkuvalt üritanud omaenda eesti keelt arendada ja parandada ja teen seda kindlasti lõputult. Selleks on Metsaülikooli EKK (eesti keele ja kõne) rühmad aastate vältel olnud üheks suurepäraseks keelelaboratooriumiks, eriti siis, kui mu jalg polnud veel Eestisse jõudnud. Rääkimata siis eesti keele sisemisest värvirikkusest, murdekeelest. Olen viimase paari aasta jooksul nii elulugude kirjutajate mälurühmas kui ka huvist kirjanike Juhan Jaigi, Raimond Kolgi ja Kauksi Ülle vastu hakanud õppima võro murrakut, mille tarvis leidsin tänavu suvel Eestist väga vajaliku abinõu, nimelt värskelt ilmunud „Võro-eesti sõnastiku“. Kui juba keelearendamine päevakorral, lisaksin juurde ka asjaolu, et ka eesti keele õpetamine ülikooli tasemel on mulle olnud jätkuvalt hariv tegevus. Ja uudishimu ja luulekirg on sundinud mind ka soome keelt pikkamööda omandama.
-------
(Järgneb)

Märkmed: