Metsaülikoolijärgseid mõtisklusi

Tänavuse Metsaülikooli säravkaunid päevad ning vaimne kõrgpinge jäävad pikaks ajaks meelde vaatamata sellele, et kogesin vaid nädala keskmisi päevi, jäädes seega paratamatult ilma paljust heast ja ilusast. Reede õhtul metsast kahetsusega Toronto poole sõites tuikasid aga ajusopis neljapäeva pärastlõunase spontaanse arutelu järellainetused.

Teemaks oli 27. augusti Eesti Päevalehes ilmunud Eerik-Niiles Krossi artikkel välis- ja kodueestlaste suhete kohta, mille luges ette Priit Aruvald, tsiteerides ka valitud kommentaare, millega artiklile internetivõrgu kaudu reageeriti. Oli palju sõnavõtjaid, seisukohti, suhtumisi, hoiakuid. Oli ka palju vaikivaid kuulajaid. Olin ise teisipäeva õhtul üritanud juhendada Delfi kommentaaridele baseeruvat arutelu mulle pakutud sallivuse ja sallimatuse teemal, millest selgus, et MÜ kuulajaskond tunneb end koduselt Delfi kui arvamustefoorumi suhtes ja oskab seda osavalt lugeda, arvestades sellele omaseid mängureegleid ja trikke. Samas oli ilmne, et „metslaste” pere oskab ka küllaltki nüansirikkalt tõlgendada mõisteid sallivus ja sallimatus. Omalt poolt olin lisanud arutelu alguses juurde, et olin tähele pannud, et kui tuleb juttu sallivusest, siis sallivad oleme alati „meie” ning sallimatutena ehk mittesallivatena käituvad ikka ainult „nemad”, ükskõik, kes neid kahte teineteisele vastanduvat kategooriat täidavad. Seegi poolhuupi ja kaarega heidetud märkus põrkus pähe, kui reedeõhtuses unehõlma vajunud lastest õhkuvas autovaikuses kaalusin neljapäeval toimunut.

Metsaülikooli tulles olin vaevalt kümne päeva eest naasnud Eestist, kus pisikese vahepausiga olin veetnud eelnevad kolm kuud koos oma lastega. Eesmärke oli mul kolm: jätkata oma uurimistööd, õpetada üht erikursust Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonnas ning pakkuda oma lastele võimalust keelerikastamiseks ning Eestiga tutvumiseks n.ö. kümblustingimustes. Kuigi kaudselt ja kiiksuga, mahtusin selle (mõnevõrra hullu) ettevõtmisega vast Jaanika Kressa 21. juuni Sirbis mainitud „tulnukate” kategooriasse, kuigi minu Eestis olek oli sedapuhku ajutine, ning ma veel väga kõrge, ammugi mitte auväärse ea mõõtu välja ei anna. Ma polnud Eestis ka esimest korda ning ka mitte esimest korda töist suve veetmas. Minu suviste kogemuste hulka kuulusid mitte ainult vestlused ülikooli kohvikus, vaid korteriüüri makstes postkontoris vanuritega järjekorras seismine, kus kuulsin nende elukondlikest muredest nii eesti kui vene keeles, mitmekordne loksumine Tartu ja Tallinna vahel bussis, parandamatu lapselik äratundmisrõõm maitstes eesti leiba, mitu arstivisiiti Sosnovski karuputkega kokku puutunud pisipojaga ning aukartusvärinad Jakob Hurda rahvaluulekogu ees Kirjandusmuuseumi fondide jahedas vaikuses. Õnneks sai mulle osaks ka paar head võimalust kõndida rannal ja metsas; lasta suvevihmal higi nahalt maha uhtuda, ning ujuda mõneski metsajärves. Metsaülikooli tulek, nii (alalise) üliõpilasena kui tagasihoidlikult ka kava sisustajana, mõjus mulle hea lõputaktina ühele pingutavale, kuid hingekarastavale suvele.

Kuigi tänavune MÜ põhiteema oli „Loovus looduses”, mida arendas eelkõige avaloengu pidaja Fred Jüssi suure haardega teadlasena, eesti looduse tundjana ja sügavamõõtmelise ökoloogilise filosoofiaga isemõtlejana, viivad keerukad rajad MÜs osalejad ikka tagasi identiteedi, eestlaseks olemise juurde. See oligi neljapäevase välis- ja kodueestlaste problemaatika arutelu tuum. Kes tohib olla eestlane, kus ja kuidas, mil määral? Mis on eestlaseks olemise tunnused, õigused, kohustused? Ehk — kui küsida pisut küünilisemalt — kes kellele end eestlaseks pidamist lubab või keelab ning kelle huvides see keelamine-lubamine toimib? Eerik-Niiles Krossi arvates tuleks väliseestlaste potentsiaali suurust hinnata ning seda ka rakendada Eesti riigi tuleviku huvides, eelkõige vast majanduslikul ning poliitilisel areenil, arvestades selle potentsiaali hulka nii rahvusvahelised kontaktid kui ka väliseestlaste „sümboolse kapitali” rahvuslike aadete alalhoidmisel võõrsil ning sellest tuleneva pikaaegse ning väsimatu poliitilise teadvuse tõstmise töö asukohamaade valitsuste juures. Järelikult tuleks Krossi arvates hoiduda 1944. aastal põgenenud väliseestlaste “kodumaareeturiteks” pidamisest ning selle asemel sellist julma ja räiget retoorikat paika panna; seda kummutada ja asendada sallivamate sõnade ning arusaamadega. Kuna kogesin Krossi artiklit etteloetuna, enne kõrvaga kui silmaga, siis tabas mind „reeturluse” teema ehk liig teravalt ja otseselt ning jäi hinge pinnuna kinni, kuigi olin juba ammu selle mõttekäiguga tuttav. Otsetabamuse põhjustas taust, millele sõnad raskelt langesid: kolmapäevaõhtuse kava olid sisustanud MÜ külalistena Toronto vanemad eestlased, kes viimase paari aasta vältel on oma mälestusi ja elulugusid kirjutanud. Mitmed nende hulgast olid jäänud huvist ning uudishimust ajendatuna ka järgmisteks päevadeks edasi MÜ tudengkonda ning kuulasid koos minuga Krossi artikli ettelugemist. Olime eelmisel õhtul kuulanud vähemalt kolme erinevat põgenemislugu, millega sõna „reetur” mitte kuidagimoodi sobida ei tahtnud. Märkasin endamisi väikest südametunnistuse torget ja jälgisin vaistlikult silmanurgast, kuidas reageeris kuuldule mulle üsna lähedal istuv elulookirjutaja, kuid sellele paistis Eerik-Niiles Krossi artikli sallivus meeltmööda olevat. Sain edasi mõelda. Kokkuvõttes mõjus mulle vast kõige sügavamalt Eerik-Niiles Krossi sõnavõttu värviv instrumentaalsus: väliseestlaste (ehk täpsemalt öeldes „globaalse eestluse”) potentsiaali oleks Eesti riigile vaja, seetõttu tuleks neid kenasti kohelda ja võtta vana retoorika maha. Kiuslikult mõtlesin edasi, kui „neid” enam vaja ei ole, kui sihid on saavutatud, mis saab siis „neist” ja nende omanäolisest, oma mätta pealt nähtud aja- ning eluloonägemusest? Kas langevad nad leebelt arhiivide unustusse või tulevad praegu pragmaatilistel põhjustel kõrvale jäetud rubriigid uuesti käibele ning võimenduvad vanad vaenud uutel eesmärkidel?
----------------
(Järgneb)

Märkmed: