ESSEE

David Vseviov. Kuidas taasluua minevikku?

Kirjanik Andrei Hvostov alustab oma “Sillamäe passiooni” sooviga võtta poeg kaasa tema poolt kirjeldatavatesse “kaugetesse1980.aastatesse”, kuid loobub oma esialgsetest kavatsustest. Ta leiab, et poeg ei suudaks niikuinii lõpuni tajuda olnut, , sealhulgas ka tol ajal Nõukogudemaal valitsenud hirmuatmosfääri. Nii võibki kirjaniku teostele tuginedes küsida, kuivõrd taasloodav minevik on? Seda näiteks kas või nendel samadel 1980.aastal inimesi ümbritsenud lõhnade ja helide maailma variandis. Kuivõrd vajab minevik “dešifreerimist”, selle heaks näiteks on J.Lotmani kommentaaride raamat romaanile “Jevgeni Onegin”, mis sisaldab arvukalt seletusi, milledeta jääb 19.sajandi esimese veerandi olustik mõistmata. Isegi siis kui minevikupildi taasloomisel kasutada näiteid kirjandusest, võib suhteliselt lihtsalt alt minna ning ootamatult selguda, et Alexander Dumas “Kolme musketäri” toomisest ajastu olude näitena pole kasu, kuna tänane põlvkond seda raamatut peaaegu ei tunne.

Ajaloo kirjutamisse ehk mineviku sündmuste taastamisse on paratamatult sissekodeeritud teatud objektiivne kadu. See aga tähendab, et ka ajaloolise tõe väide saab olla pädev vaid kõige üldisemates raamides, jättes detailides vabaduse kõikvõimalikele oletustele.


KÄSITLUSED


Liisi Taimre. Rootsi-Vene suhetest Ingerimaa kuberneri ja vene vojvoodide kirjavahetuses 1630.aastatel.


Käesolev artikkel vaatleb Rootsi – Vene suhete kajastumist Ingerimaa kuberneri ja Pihkva ning Novgorodi vojevoodide kirjavahetuses 1630.aastatel. 1630.aastatel oli Rootsi keskvõimude poliitikaks kultiveerida häid suhteid Venemaaga, seda nii diplomaatilistel põhjustel - sooviga elimineeridaPoola suurriiklikud ambitsioonid – kui ka idasuunalise kaubanduse arendamise eesmärgil. Ainuüksi riigipäeva otsus või tsaari ukaas häid suhteid tagada ei suutnud. Oli oluline, et kõrgemal tasemel aetavat välispoliitikat toetaks ka igapäevaselt toimiv suhtlus ja asjaajamine.
Heade suhete kohalikul tasemel toimumise eest langes vastutus eelkõige Ingerimaa kubernerile – vaatlusalusel perioodil täitis seda ametikohta Nils Asserson Mannersköld - ja tema Vene kolleegidele Novgorodi ja Pihkva vojevoodidele. Neil tuli lahendada erinevaid piiriga seotud vastuolusid ning teha koostööd põgenike väljaandmise küsimustes. Rootsi keskvõimud olid huvitatud eelkõige võimalikult sõbralikest suhetest Moskvaga ja suhtluses vojevoodidega oli õiglusest tähtsam hea läbisaamine. Ingerimaa kuberner pidi ühelt poolt seisma Rootsi riigi ja tema alamate huvide eest, aga eelkõige mitte lasta vastuoludel liialt suureks paisuda.
Kui Rootsi riigi (kindral)kuberneride tegevust on tavaliselt käsitletud keskendudes nende läbiviidud administratiivsetele reformidele ja kubermangusisestele ümberkorraldustele, siis Ingerimaa kuberneri ja vene vojevoodide vaheline suhe on heaks näiteks (kindral)kuberneride ebastandardsema iseloomuga ülesannetest, mis tulenesid provintsi eripärast ja keskvõimude laiematest eesmärkidest konkreetsel perioodil, mil nad ametis olid.


Marge Rennit. Koduõpetajana Eestimaal. Johann Joachim Bellermanni reisikiri aastast 1781

Saksa teoloog ja semitoloog Johann Joachim Bellermann on Eestiga olnud seotud mitmel viisil. Bellermann sündis 1754 Tüüringeni linnas Erfurdis ning suri 1842 Berliinis. Aastatel 1772–1775 õppis Bellermann Erfurti ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat. 1775. aastast jätkas ta Göttingeni ülikoolis õpinguid klassikalises filoloogias, teoloogias ja orientaalteadustes. 1778. aasta kevadel lahkus ta ülikoolist, olles kaks aastat varem läbinud Erfurtis vaimuliku kandidaadi eksami. Soov minna reisima ja näha maailma mõjutas 23-aastast noormeest vastu võtma koduõpetaja kohta Eestimaal. 1778. aasta jaanipäevast kuni 1781. aasta kesksuveni oli ta koduõpetajaks parun Clodt von Jürgensburgile Rakvere lähedal kuulunud Kloodi mõisas, seejärel veetis ta pool aastat Peterburis. 1782. aasta jaanuaris siirdus Bellermann tagasi kodumaale. 1783 omandas ta Erfurtis magistrikraadi. Akadeemiline karjäär Erfurti ülikoolis kulges seejärel tõusujoones – 1784 sai ta erakorraliseks filosoofia professoriks, 1790 korraliseks teoloogia professorisk ja 1801 filosoofiateaduskonna korraliseks professoriks.
Veel üks episood Bellermanni elus oli seotud Eestiga, seekord Tartuga. 1803. aastal taotles ta kirikuajaloo ja teoloogilise kirjanduse korralise professori kohta Tartu ülikoolis. Tema kandidaat oli kinnitatud ning ta nimi figureeris 1803. aasta sügissemestri loengute nimistus. Kavatsuse asuda tööle Tartu ülikooli nurjas Berliini magistraadi ettepanek asuda Berliini-Cöllni gümnaasiumi direktori kohale. Nii loobus ta Tartu kohast ja asus 1804. aastal Berliini. Berliini-Cöllni gümnaasiumi juhtis Bellermann aastatel 1804–1828. Tartuga sidus teda edaspidi suhtlus ülikooli professoritega.
Bellermann oli seotud ka Berliini ülikooliga – alates selle asutamisest 1810. aastal luges ta eradotsendina loenguid ja aastast 1816 oli teoloogia teaduskonna erakorraline professor.

Bellermanni Venemaa reisikiri ilmus 1788. aastal Erfurtis kaheosalise väljaandena. Esimeses osas on publitseeritud Bellermanni Peterburist 1781. aasta augustist oktoobrini sõbrale saadetud 12 kirja. Esimeses kirjas kirjeldab autor oma teekonda Eestimaalt Peterburi, ülejäänud kirjad käsitlevad Peterburi elu ja vaatamisväärsusi. Väljaande teine osa on tervikuna pühendatud Venemaa kirikuoludele.

Käesoleva artikli eesmärgiks on tutvustada Bellermanni 1781. aasta augustis Eestimaalt Peterburi toimunud reisi kirjeldust. Bellermanni reisikiri kujutab endast kolm aastat Eestimaal töötanud noore haritud sakslase vahetut Eestimaa olude peegeldust.
Bellermannile omane valgustusideedest mõjutatud kriitiline suhtumine Balti provintside ühiskonnakorraldusse ning talupoegade armetusse pärisorjusliku seisukorda on 18. sajandi teise poole reisikirjanduses tavapärane. Bellermanni reisikirja teeb sümpaatseks autori hea huumorimeel nähtu kirjeldamisel. Erinevalt tavapärasest praktikast, kus reisikirja autor on Balti provintse kirjeldanud vähem või rohkem põgusa läbisõidu tulemusel ja eelnevalt tutvutud kirjanduse kaudu kujundatud arvamuse põhjal, oli Bellermanni Eestimaa-kogemus tunduvalt pikem ja sügavam. Bellermann mitte üksnes ei kirjeldanud teekonnal nähtut, vaid andis ka hinnanguid, toetudes oma varasemale kogemusele. Sageli on need hinnangud antud võrdluste kaudu teiste maadega, eeskätt on ta võrrelnud siinseid olusid talle hästi tuntud Saksamaa oludega.

Heino Arumäe. Ühist ja erinevat Eesti ja Soome välispoliitikas III

This is the third part of the article which considers only one aspect of Estonian-Finnish relations, namely security policy considerations and attempts at political and miltary cooperation in 1919-1922. It is a generally known fact that Estonia received diverse assistance from Finland during the years of the Estonian War of Independence in 1918-1920 and Estonians hped that Estonia and Finland would be close allies in the future as well. This article analyse what kind of factors influenced the fact that the active attempts of Estonia´s political and military leadership to work more closely with Finland did not achive signifant results. Read more about the topic in TUNA no 3, 2011, pp.34-50, TUNA no 4, 2011 pp,17-32.and Summary inEnglish , TUNa no.3, pp.157-158.

Jaak Valge. London, Berliin, Moskva ning Eesti 1934.aasta riigipööre.

1934.aasta 12.märtsi riigipöörde näol, mis tähendas Eestile ka demokraatia kaotust, oli tegemist Eesti sisemiste jõudude terava kokkupõrkega. Kuid Eestis ristusid ka kolme suurriigi – Nõukogude Liidu, Ühendkuningriigi ja Saksamaa huvide jõuväljad. Eestist rahvaarvult 150 korda suuremat naabermaad kommunistlikku Nõukogude Liitu ning 60 korda suuremat natslikku Saksamaad peeti Eestis julgeolekuohuks. Demokraatlikku Ühendkuningriiki loeti seevastu suurimaks sõbraks ning mõjukaimaks toetajaks. Need kolm suurriiki olid ka piisavalt mõjukad, et piisava huvi korral Eesti sisepoliitilisi protsesse otsustavalt kallutada. Artiklis käsitletaksegi nende kolme suurriigi hoiakuid ja tegevust 1933-34.aastal.
Ühendkuningriigi huvi Eesti sisepoliitikat mõjutada peaaegu puudus ja teadaolevalt ei tehtud selleks ühtegi katset. Selle põhjuseks oli Balti regiooni madal prioriteet Londoni silmis. Londonit huvitas eelkõige Saksamaa mõju pidurdamine Baltikumis ning Eesti siseolud vaid selle taustal. Informatsioon Eestist oli puudulik ja tõenäoselt usuti Londonis mõnda aega riigipöörde eel ja järel, et Eesti vabadussõjalastel, kelle võimuletuleku vältimiseks Konstantin Päts ja Johan Laidoner riigipöörde toime panid, olid tihedad sidemed Saksa natsidega.
NSV Liidu Välisasjade rahvakomissariaadi piiratud sammud Pätsi toetamiseks riigivanema valimistel kujunesid saamatuteks ning hilinenuteks ning ei tõstnud kuigivõrdki Pätsi šansse. Majandushoobi ei kasutatud. Kremli juhitud Kominterni allasutuse Eestimaa Kommunistliku näol oli tegemist zombiorganisatsiooniga, mis võis parimal juhul Eesti sisepoliitikat destabiliseerida, ent mitte suunata. Eesti sotsialistide koostöö Moskvaga kahtlemata teravdas Eesti sisepoliitilist olukorda, ent mitte otsustavalt. Niisiis ei olnud Nõukogude Liidu sekkumine Eesti demokraatia kaotusl määrav.
Ehkki Berliini poliitika osas on andmete puuduse tõttu rohkem küsitavusi, näib et ka Saksamaa katsed Eesti sisepoliitikat sobivas suunass mõjutada olid väheulatuslikud. Sarnaselt Nõukogude Liiduga olid Saksamaa võimalused piiratud, sest ka Saksamaad nähti Eestis julgeolekuohuna ning Saksamaa ähvardused või läbipaistvad “positiivse hõlmamise” katsed võinuksid rahvast hoopis pro-Saksa poliitikute vastu häälestada. Kokkuvõttes järeldatakse artiklis, et et 1934.aasta riigipööre oli eesti sisepoliitiliste protsesside tulemus.



DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Astri Schönfelder. “Ega Sa ometi pahaks ei pane, et Sulle eesti keeli kirjutan?” Friedrich Akeli kirjad tulevasele abikaasale Adele Tenzile aastatest 1903-1905


1903.aasta sügisel astus noor Tallinna silmaarst Friedrich Karl Akel kirjavahetusse Tartu neiu Adele Tenziga (1884-1944). Ehkki kirjutati peamiselt saksa keeles, arutati siin mitmeid tärkava eesti avalikkuse jaoks päevakajalisi ning olulisi teemasid, nagu saksastumine, eesti keele ja identiteedi omaksvõtt ning uue, rahvusliku meelsuse juurutamine haritud , keskkihte esindavate eesti naiste seas. Nagu erakirjades ikka, põimuvad ka siin oma ajastu eluilm, traditsioonid ja väärtused, peegeldades ühiskondlik-poliitilisi päevateemasid eraelulise, isikliku mõttemaailma taustal. Siin on ajastuomaseid vaateid kõlbelistel teemadel, näiteid sajanditagusest galantsest stiilist ja komplimendikultuurist. Noore arsti lembekirjad ei paku mitte ainult kultuuriloolisi sissevaateid 20.sajandi algusesse, vaid fikseerivad hetki rahvusliku enesetunnetuse omaksvõtmist üksikisiku tasandil ning on sellega killuke eestikeelse ühiskonna ja riikikanva rahvuse saamisloost. Huvitavaid, seni vähem käsitlemist leidnud seiku pakuvad ka Vene-Jaapani sõjast saadetud kirjad – Fr.Akel mobiliseeriti 1904.aasta algul nooremordinaatorina 4.tagalahospidali Nikolski linna Primorje kraisse. Neis kirjades jutustatakse tagalaarsti elu-olust, millega antakse üsnagi rõõmsavärviline pilt: töö on erialaselt huvitav, ainelise poole üle ei kurdeta, koju saadetakse rikkalikke pakke jaapani serviiside ja hiina hõbedaga, vabal ajal käiakse kasiinos, tsirkuses ja jahil. Optimistlik meeleolu sõjakirjades ei kesta siiski kaua. 1905.aasta kevadel hakkas sõjavaimustus raugema, hospidalid jäävad tühjaks ja arstid tööta. Viimane säilinud kiri Vene-Jaapani sõjast on saadetud 13.10.1905. Friedrich Akel ja Adele Tenz abiellusid märtsist 1906. Fr.Akelist sai eesti riigivanem(1924), mitmekordne välisminister. Saadik Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Juba 1897 EÜS-i esimehena alanud ja laiahaardeliseks kujunenud ühiskondliku tegevuse kõrval jõudis Fr.Akel avada ka oma silmakliiniku (1912) ning korraldada eesti arstkonna organiseerumist. Vajadusest sellel suunal tegutseda, kirjutas Fr.Akel Tenzilejuba 1905.aastal.
Fr.Akel arreteeriti 17.10.1940 ja hukati 3.07.1941. Adele Akel küüditati 1941 Kirovi oblastisse, kus ta 1944 suri. Nende neljast lapsest pääsesid Rootsi tütred Vilma Akel ja Rootsi deiplomaadi Erik von Sydowiga abiellunud Liia. Arvatavasti Vilma Akelil õnnestus põgenedes kaasa viia oma isa rariteetne piiblikogu ning muude üksikdokumentide hulgas ka tema kirjad tulevasele abikaasale. Tagasi eestisse jõudsid need tänu Fr.Akeli tütrepojale Douglas von Sydowile, kes 1910.aastal kinkis dokumendid rahvusarhiivile. Materjalidest moodustati fond “Friedrich Karl akeli perekonna dokumentide kollektsioon” (ERA.5041). Fr.Akeli 182-st Adelele saadetud kirjast ajavahemikust 1903-1907 on avaldamiseks valitud 16 kirja, neist on eestikeelseid kolm. Adele Tenzi vastuskirju kollektsioonis ei ole.




Arno Toomas Pihlak. Ootamatud kohtumised.
Valdur Ohmann: Jaan Jaani poeg Ikmelt(1885-1893)

Arno- Toomas Pihlak kirjeldab oma mälestustes enda sattumist poliitvangina GULAG-i arhipelaagi. Sealne seltskond oli väga kirju, alates kriminaalkurjategijatest kuni kommunistliku ajalehe “Pravda” toimetajani välja.
Kinnipeetavate seas oli eesti kommunistliku liikumise üks juhtivaid tegelasi Jaan Ikmelt, kes oli 1930. aastate lõpul jäänud stalinlike repressioonide hammasrataste vahele.
Mälestuste ja arhiiviallikate vahel esineb mõningaid lahknevusi: Mälestuste kommenteerimisel on võetud aluseks kompartei arhiivis olevad andmed Jaan Ikmelti kohta. Ehkki Jaan Ikmelt väitis GULAG-is, et tema vangistuse põhjuseks on 1924.aasta riigipöörde katse Eestis, mida organiseeris Nõukogude Venemaa koostöös eesti kommuniistidega, ei leia tema osalemine selles arhiiviallikas kinnitust. Nõukogude Venemaal olid eesti kommunistid lõhenenud. Repressioonide ohvriks langesid mõlemad vastasleerid. Süüdistuste esitamisel võidi aluseks võtta ka ühe või teise isiku hoiakuid 1924.aasta riigipöörde katse suhtes.
Jaan Ikmelti elukäiku analüüsides otsitakse vastust , miks tema nimi mõnedes nõukogude aja ajalookirjanduse väljaannetes avaldati. Samaaegselt jättis Eesti Nõukogude Entsüklopeedia Jaan Ikmelti kohta artikli avaldamata, ehkki algselt oli planeeritud selle avaldamine. Põhjuseks olid erinevate väljaannete juhtide hoiakud lõhenenud eesti kommunistide ühe või teise leeri suhtes.


Eesti Filmiarhiiv. Fotod tsaar Niklolai II- kohta Venemaa Riiklikust Filmi-ja Fotoarhiivist


AJALOOFILOSOOFIA


David Carr. Kogemus ja ajalugu

Marek Tamm ja Tõnu Viigi intervjuu David Carriga.


KULTUURILOOLINE ARHIIV


Eve Annuk. Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus aastast 1956

Luuletaja Betti Alveri (1906-1989) ja kirjandusloolase Mart Lepiku (1900-1971) kirjavahetus, mis algas 1947.aastal ja kestis 1962.aastani, on väärtuslikuks allikmaterjaliks nii isikuloolisest seisukohast kui ajastu konteksti arvestades. Kirjavahetus heidab valgust Betti Alveri kui luuletaja loomingulisele tegevusele ning Mart Lepiku kui kirjandusuurija tööle sõjajärgsetel aastatel , samuti nende isiklikele suhetele. 1940-1950.aastatel ei saanud Betti Alver avaldada oma loomingut stalinistlike repressioonide tõttu – ta heideti Eesti NSV Kirjanike Liidust välja 1950.aastal koos mitmete teiste nõukogude võimu ebasoosingusse sattunud kirjanikega – ning ta oli sunnitud tegelema tõlkimisega, eestindades vene autorite kõrval ka eesti ja maailmakirjanduse autorite loomingut. Kirjandusloolase Mart Lepiku kaudu õnnestus Betti Alveril saada tööd Fr. R. Kreutzwaldi saksakeelse kirjavahetuse tõlkimiseks eesti keelde. Mart Lepiku uurimistöö oligi keskendunud eesti kirjanduse vanemale perioodile. Kirjandusmuuseumi töötajana oli tal võimalus käia uurimistööd tegemas Venemaal asuvates arhiivides. Avaldatud katke kirjavahetusest kajastab 1956.aastat, mis oli luuletaja Betti Alveri jaoks mõnes mõttes murranguline, sest ta võeti tagasi Kirjanike Liidu liikmeks ning tema tõlgituna ilmus kirjandusajakirjas “Looming” A.S. Puškini “Jevgeni Onegini” esimene peatükk. Samuti abiellusid Betti Alver ja Mart Lepik samal aastal.
Kirjavahetus kujutab sõjajärgsete aastate ideoloogilist konteksti sageli vaid vihjamisi, luues allikana ajastust fragmentaarse ettekujutuse. Ent kirjavahetusel on ka kirjanduslik väärtus, kajastades luuletaja Betti alveri kirjandusliku talendi vähem tuntud külge ning luues isiklike tekstide kogumina kaasakiskuva narratiivi.

Märkmed: