Esimestel aastatel oli meil kombeks ajakiri avada toimetaja veergudega, mis seostas igale numbri ühtseks ühe või paari iseloomuliku mäeksõna kaudu. Käesoleva ehk 2012.aasta esimese numbri märksõnaks sobiks kõige enam David Vseviovi essees esitatud küsimus mineviku taasloomisest. Seda enam, et nii kodu-Eestis kui ka kui ka eestlaste erinevates asukohariikides on nii põlvkonniti kui riigiti inimeste taustad ja elukogemused üsnagi erinevad, mis vähemal või suuremal määral, mõnikord aga väga oluliselt avaldavad mõju ühtede ja samade asjade vastuvõtule. Samas on ajaloos toimunut juba koheselt nii inimeste kui riikide poolt erinevalt vastu võetud. Selleski numbris on juttu erinevustest Eesti ja Soome välispoliitikas kummagi riigi iseseisvumise järel. Jaak Valge artiklist võib välja lugeda Londoni, Berliini ja Moskva erinevast suhtumisest või suhtumata jätmisest Eesti 1934.aasta riigipöördesse.
Samasse ritta kuulub ka 18.sajandi koduõpetaja Johan Joachim Bellermanni mõne aasta pikkune nägemus Eestimaast Seevastu eesti arsti ja riigitegelase Friedrich Akeli kirjad Vene-Jaapani sõja tagalast oma armastatule pakuvad eemalolija pilku.. Õpetlik on ka Gulagi vangi Arno-Toomas Pihlaku mälestuskild revolutsiooniaegsest ja järgsest kommunistlikust tegelasest Jaan Ikmeldist, kes üheskoos teiste truult Nõukogude riiki teeninutega sattus tema ja mõne teise kommunismivastasega ühte vangikambisse unismivastastega. Ja samas mälestuskillu kaudu meeldejäänud loo võrdlemisel arhiividokumentidega ei klapi päris kõik täpselt tegelikkusega, aga mälu ongi seesugune.
Ja veel lugu Rootsi-Vene suhetest 1630.aastatel, mis paneb ikka ja jälle mõtlema ka Eesti ja Vene suhetele. Ja lõpuks veel lugu eesti ühe suurima luuletaja Betti Alveri ja tema abikaasa Märt Lepiku kirjavahetusest ehk lugu sellest, kuidas mõned inimesed jäid okupatsioonide ja selle vintsutuste kiuste iseendaks.Peale nimetatute veel ajaloofilosoofiat, arvustusi, infomatsiooni ja palju-palju pilte. Head lugemist ja vaatamist!
Ott Raun
Ajalookultuuri ajakirja Tuna peatoimetaja
