Märt Läänemets. „Suur ühtsus” ja „Väike hüvang” ehk Hiina uus vana poliitiline utoopia
´”Great Unit” and „Small prosperity „ as China´s New Old Political Utopy
Essees käsitletakse Hiina kui 2000 aasta vanust kahe poliitilise ideaali arengut alates nende formuleerimisest kanoonilises „Kommete raamatus” (The Book of the Rites) kuni tänapäevani. „Great Unity” on alati olnud saavutamatu ideaal, „Small Prosperity” aga vakitsejate poliitika praktiline eesmärk, kus riik-ühiskond(state/society) on küll kaugel esimesest, kuid konfutsianistlike eetikanormide ja pokliitiliste regulatsioonimehhanismide toel aeg-ajalt teostatav. Mao-järgses Hiinas, kus markssistlik-leninlik ja mauistlik doktriin on asendumas natsionalistlik-šovinistlikuga, on „Small Prosperity” taas au sisse tõusnud, mida dokumentides ja liidrite kõnedes rõhutatakse kui Hiina RV sise-ja välispoliitilises doktriinis ikka ja jälle printsiipi „harmony witd diversity”, mis on laenatud Konfutsiuse „Vestetest ja vestlustest”( Confucius´ „Analects”). Seal väljendab see õilsa inimese (Noble One) kui ideaaltüübi vaadet poliitilisele kultuurile ning vastandub negatiivse tüübi – lihtinimene (Petty Man) suundumusele, kes pooldab poliitikas ühtsust, ühetaolisust. (unit, iniformity): Hiina praktilises poliitikas sai aga just Unity printsiip oma äärmuslikus vormis „Great Unity” poliitilseks ideaaliks, kuna „Harmony” taandus õpetlaste diskussiooni objektiks. Hiina tänases poliitretoorikas miksitakse neid kahte printsiipi üsna osavalt panemaks uskuma, et Hiina pooldab ja teostab riikide ja poliitiliste süsteemide erisust aktsepteerivat multipolaarse maailma mudelit, mis vastab Harmony printsiibile, varjatult aga peetakse silmas Hiinakeskset Great Unity maailmasüsteemi (nn Pax Sinica). Selle üheks näiteks on ülalnimetatud sententsi muutunud tõlge 2011.aastal ilmutatud raamdokumendis White Paper „China´s Peaceful Development”, kus see inglise keeles esineb kujul „unity without uniformity”.
KÄSITLUSED
Peeter Espak. Sumeri vabastaja kuningas Utu-hegal – jumaliku õigluse taastaja (Summary 56-st)
Lea Kõiv. „Visionistlik diakon Andreas Sandhagen (1612-1657).
(Eraldi fail)
Piret Lotman. Heinrich Stahli maine pärand ehk isa võlad
Eestimaa kirikuõpetaja, hilisem toompastor ja Ingerimaa superindentent Heinrich Stahl on eestikeelse vaimuliku kirjandustraditsiooni rajaja ja innukas katehhiseerija ning nii tema kui pastoraalse tegevuse kohta leidub hulgaliselt käsitlusi. Tema eraelu allikaid on säilinud vähe. Seetõttu on mõnevõrra üllatav, et Stahliga seotud pärandivaidlused, nii need, kus ta on hageja kui tema enda pärandi ümber keerlevad kohtuprotsessid ei ole siiani uurijate huvi pälvinud.
1641.aasta märtsis vaidlustas Heinrich Stahl oma esimese abikaasa Dorothea Eckholti emapoolse tädi Betty Reyeri testamendi. Betty Reyer pärandas oma õelastele ja kaugematele sugulastele 100-200 Herrenthaleri suurused rahasummad, kuid kogu oma kinnis- ja vallasvara ning sissetulekud ühele õetütrele, Elisabeth Römerile. Heinrich Stahl, kes esindas kohtuvaidluses oma abijaasat ning tema õde ja isa, apelleeris lähisugulaste loomupärasele pärimisõigusele. Tema argumendid viitavad Hugo Grotiuse loomuõiguse teooriale. Tuginedes Lübecki õigusele, mis aktsepteeris möönduseta testaatori tahet, kinnitas Tallinna raekohus Bette Reyeri testamendi aasta pärast selle vaidlustamist, 1642.aasta 1.aprillil.
Kohtuprotsessid Heinrich Stahli enda pärandi üle seevastu vältasid seevastu mitukümmend aastat ning selles osalesid üha uued pärijad. Heinrich Stahli valduses oli tema surma ajaks 7. juunil 1657 ostetud Kallina pärusmõis Eestimaal ning doneeritud Nessnova pärusmõis Ingerimaal. Kuid ka väga suured võlasummad eraisikuile, riigile ja kirikule, Stahli teise abikaasa Anna Sommeriga 1647.aasta 2.juunil sõlmitud abielulepingust lähtuvalt pidid Kallina mõisa pärima tema tütred teisest abielust Barbara Sophia Beata Agneta ning Nessnova mõisa poeg esimesest abielust Axel Stahl. Pärandamisprotsessi muutis keeruliseks mõisatel lasuv suur võlakoorem.1662.aastal sõlmitud pärandileppe kohaselt jaotati võlad proportsionaalselt kahe mõisa vahel, kuid võlgade kasvavad intressid ning vaieldavused arvelduses tõid kaasa kohtuprotsesse nii Nessnova pärija Axel Stahli ja Kallina pärijate vahel kui Kallina pärinud Heinrich Stahli väimeeste Heinrich Bagge ja Ernst Friedrich Willebrandi vahel.
Uue pöörde pärandivõitlusse tõi 1675. aasta oktoobris alanud mõisate reduktsioon Ingerimaal. Nessnova pärusmõis võeti riigile tagasi, kuid kompenseeriti selle omanikule Axel Stahli lesele Magdalena Rosenmüllerile osaga Kallina valdusest. 1685.aastal anti neljandik Kallina mõisast aga Heinrich Stahli lastelastele tema esimesest abielust. Heinrich Stahli pärand – nii tema maavaldused kui võlakohustused kandusid seega üha uutele pärijatele. Erinevalt Bette Reyeri testamendiprotsessist lähtusid siin kõik asjaosalised ühest õiguslikust alusest – Eestimaa rüütli- ja maaõigusest, mis ei muutnud aga kohtumenetlust sugugi lihtsamaks.
Taolised kohtuprotsessid polnud kuigi harukordsed, vaid kuulisid varauusaegse elulaadi juurde. Vaadeldud pärandivaidlused ei paku huvi üksnes õigusajaloo vaatepunkist, vaid lisavad oma nüansi ka Heinrich Stahli biograafiale. Kõrge amet ja kaasaegsete tunnustus tema kirjatöödele ei taganud majanduslikku kindlustatust. Kui oma eestlastest kaasmaalastele pärandas ta nende emakeelse kirjasõna, siis oma otsestele pärijatele üksnes võlad ja neist tulenevad kohtuprotsessid.
Toomas Karjahärm. Mõisnike kahjud 1905. aasta revolutsioonis Eestis ja nende hüvitamine
1905. aasta Vene revolutsiooni üheks silmatorkavamaks jooneks ja eripäraks Balti provintsides on moodsal ajal ennenägematu ulatusega ülestõus, millega kaasnes massiline vägivald, mõisahoonete põletamiste, lõhkumiste ja rüüstamiste laine. Sellega said lätlased ja eestlased said kuulsaks nii kogu Vene impeeriumis kui ka välismaal. Kui kuni detsembrikuuni tegutsesid süütajad Eesti alal valdavalt ööpimeduses ja salaja, siis jõulukuu teisel dekaadil hakati ülestõusu piirkonnas (hõlmas u 1/5 Eesti alast) Harjumaal, Läänemaal ja Pärnumaal mõisavara (peamiselt peahooneid ja piiritusevabrikuid) suure hooga hävitama täiesti avalikult, massiliselt ja kollektiivselt salkade poolt, kuhu kuulus nii Tallinnast tulnud linnatöölisi kui ka kohalikke maainimesi kõigist ühiskonnakihtidest.
Põletamise ja lõhkumisega kaasnes vägivald baltisaksa mõisnike ja mõisaametnike (mõisavalitsejad, metsaülemad) isikute suhtes ja nii jõudis revolutsiooniline terror 1905. aasta detsembris oma kõrgpunkti. Miks pöördus vägivald just baltisaksa aadlile kuulunud eramõisate (Privatgüter, Rittergüter) vastu? Võõrpäritoluga ülemkihi asupaiga rollis vastandus mõis talule ja külale kui eesti rahva kodule ning see vastuolu püsis kuni 1919. aastani, kui Asutav Kogu võttis iseseisvussõja ajal vastu radikaalse maaseaduse. Maapuuduse käes vaevlevad maata ja vähese maaga talupojad ihkasid saada peremeesteks, mis oli võimalik vaid mõisate arvel. Mõisa kadumisest olid huvitatud ka peremehed päriskohaomanikud, keda mõis mitmesugusel viisil oma arhailiste eesõigustega ahistas. Mõisnikud hõlmasid elanikkonnast tühise vähemuse, alla poole protsendi maarahvastikust, ent selle elitaarse vähemuse kätte oli koondunud mitte üksnes suur osa materiaalseid rikkusi, vaid ka kontroll ühiskondliku elu üle, mis tõsi küll oli 19. sajandi teise poole venestusreformidega vähenenud Vene valitsuse bürokraatliku administratsiooni kasuks. N.ö rahulikul ajal olid ühiskonna alamkihid sunnitud leppima niisuguse ebavõrdse jõudude vahekorraga. Ent revolutsioonilisel ajal ületas vastuolude umbsõlme pinge ärritunud rahvamassi taluvuse läve ja „ajaloolisest“ vihast ajendatud vägivald pääses ohjeldamatult valla. Uhked mõisahäärberid (Herberge), mis tuleroaks said, olid Balti ülemkihtide heaolu märgilised sümbolid, mis kehastasid kohalikus elus domineerimise, rikkuse ja võimu kontsentratsiooni. Masside psühholoogi Gustave Le Boni kuulus „revolutsioon kui hetkeline vihapurse“ on sobiv öelda ka 1905. aasta lõpu sündmuste kohta Balti provintsides.
Nõukogude autorite arvestuste järgi, mis tuginevad tsaariaegsele statistikale sai Euroopa-Venemaal kannatada u 3000 mõisat ehk 15% nende üldarvust, kusjuures mõisnike kahjud ulatusid 40 miljoni rublani. Mõisnike vara kahjustamise intensiivsuse poolest olid impeeriumis esikohal Balti kubermangud: Eesti-, Liivi- ja Kuramaa, kus Baltimaade ajutise kindralkuberneri koondnimekirja (1908) järgi sai 1905. aastal kannatada 583 mõisat, neist 422 Läti alal ja 161 Eesti alal. Balti kubermangudes ametlikult registreeritud mõisnike kahjud olid 12 057 613 rubla, mis ei hõlma kõiki mõisavara hävitamise episoode. Sellest summaarselt fikseeritud kahjust langeb Läti arvele 8 845 118 (73,4%) ja Eesti arvele 3 212 495 (26,6%) rubla. Keskmine kahju suurus kannatada saanud mõisa kohta Eestis oli u 20 000 rubla, kuid real juhtudel ulatus üle 100 000 rubla, näiteks Ravila mõisas oli ülesantud kahju 224 600 rubla. (Kohus mõistis selle omanikule krahvinna Alexandra Kotzebuele välja üle ühe miljoni rubla kahjutasu.) Tõsisemalt sai Eestis põletamise, lõhkumise ja rüüstamise läbi kannatada u. 100 mõisat ehk u. 10% mõisate üldarvust, sh. peahoonete põletamise läbi u. 65 mõisat, kus kahjud olid kõige suuremad. Üle poole suurematest kahjudest Eestis langeb Harjumaa mõisatele. Piiritusevabrikuid sai Eestis kannatada u. 50 ehk u. 20% nende üldarvust (250). Põletati mitte paljudest hoonetest koosnevaid mõisakomplekse, vaid üksikuid mõisahooneid ja neistki peamiselt eramõisate härrastemaju (mõisnike elumaju) ning piiritusevabrikuid, mis olid peamised sihtmärgid; muu majandustegevusega seotud kõrvalhooneid hävis vähe. Üldiselt jäid Eesti alal puutumata või said vähe kannatada eestlastele kuulunud või nende poolt renditud eramõisad, samuti kiriku-, linna- ja riigimõisad. Mitmel pool õnnestus mõisateenijatel tuli kustutada ja põletamine ära hoida.
Koos teiste talurahvarahutustest haaratud impeeriumi piirkondade aadlikogudega õnnestus Balti rüütelkondadel saavutada valitsuselt varaliste kahjude osaline hüvitamine soodsa pikajalise laenuga. Valitsuse poolt selleks kogu impeeriumi tarbeks eraldatud kaheksast miljonist rublast said Balti mõisnikud 2 179 895 rubla ehk 27% kogu kroonu sooduslaenust, millest Läti alale langes 1 655 790 ja Eesti alale 524 105 rubla. Valitsuse pikaajalist sooduslaenu sai Eesti alal u 40 mõisnikku. Balti rüütelkonnad said Vene valitsuselt loa võtta 5 miljoni rubla (10,8 miljonit saksa marka) ulatuses laenu Saksamaalt, kuid seda võimalust ei kasutatud. Mõisate taastamiseks saadi finantse pangaühistute pantkirjalaenude ja vastastikuse kindlustuse seltside kõrgete liikmemaksudega, mis kõneles mõisnike solidaarsusest ja vastastikuse abistamise vaimust; krediitasutuste liikmed vastutasid võetud laenukohustuste eest ühiselt. Eestimaa Rüütelkond pantis kolm rüütelkonna mõisat Eestimaa Aadlimõisate Krediidiseltsis 800 000 rubla eest ja selle tagatisel emiteeris pangaühistu mõisnikele rüütelkonna 5%-list pantkirjalaenu (Ritterschaftlichen Pfandbriefdarlehen). Mittemüüdavate sugukonnamõisate (Adeliges Güterfamilienfideicomiss) koormamiseks võlgadega oli igal eraldi juhul vaja keisri luba, mis reeglina ka anti, vormistati seadusena ja kanti Vene riigi seadustekogusse. Eestimaa Rüütelkonna laenufond oli kuni kaks korda suurem riiklikust leanusummast ja kokku koos riikliku laenuga võisid Eestimaa kubermangu mõisnikud saada soodsatel tingimustel laenuks üle ühe miljoni rubla, mida on küll märksa vähem kubermangus arvele võetud (deklareeritud) kahjust (2,8 miljonit), kuid ikkagi väga suur toetus, lisaks veel kindlustusseltside väljamaksed, mis Eesti alal võisid ulatuda poole miljoni rublani. Enamasti ei ulatunud kahest peamisest allikast (riigilt ja rüütelkonna laenufondist) saadud laenusumma kokku üle 2/3 mõisniku poolt ülesantud kahjust, kuid kattis suurema osa peamajade taastamise kuludest.
Enamik Balti kubermangudes kahjustatud mõisavarast taastati suures osas riikliku sooduslaenu, rüütelkondade laenufondide, kindlustusseltside väljamaksete ja mõisnike omavahendite arvel kas endisel või muudetud kujul. Ent märkimisväärne osa jäi varemetesse: Eestis Haimre, Jädivere, Järvakandi, Kiviloo, Pahkla, Pööravere, Raasiku, Saha, Tohisoo, Valtu, Vanamõisa, Velise jmt mõisad). Üldine majanduslik tõus soodustas mõisnikel revolutsioonikahjudest ülesaamist. Kuid moraalset ja emotsionaalset kahju ei saanud kuidagi korvata.
Vägivaldses konfliktis 1905. aastal Baltimaades domineeris sotsiaalne klassi orientatsioon, kuid vägivald omandas seal etnilise ja saksavastase värvingu. Kui vägivalla ilmnemise ulatuses oli Läti Eestist kaugel ees, siis revolutsioonilise aktivismi, kui poliitilise ja sotsiaalse mobiliseerimise, osas pole erinevus kahe naabri vahel nii suur.
1905–1906. aasta kodusõda ja mõlemapoolne vägivald oli balti ülemkihtidele katastroof, senise soovmõtlemisele rajatud patriarhaalse ja idüllilise maailmapildi lõplik kokkuvarisemine, baltisaksa poliitika ideoloogia ja poliitika ummik, mis ei tõotanud edaspidiseks midagi head. Truu teenijarahvas, kus paheliseks erandiks olid varem vaid üksikud „ässitajad“ omandas nüüd metsiku ja ähvardava vaenlasekuju piirjooned nii elus kui kirjanduses. Maad võttis varasemast veelgi suurem stress ja ebakindlus, mis aitas kaasa aadli maavalduse vähenemisele kahe Vene revolutsiooni vahelisel ajal. Vene absolutismi heatahtlikkus troonile truude baltlaste vastu ja sõjalis-politseiline terror karistussalkade näol andis vaid ajutist kasu ja hingetõmbeaega. Baltlaste vastus ähvardavale hädaohule oli rahvuslike jõudude entusiastlik mobiliseerimine, et ühendada aadel, kodanlus, literaadid ja „väikesed sakslased“ (Kleindeutsche) selleks, et kaitsta veel viimaseid bastione.
Vaenupoolte hilisemad lepituskatsed kandsid vähe vilja, võimalused rahulikuks kooseluks ja koostööks ühisel kodumaal pärast 1905. aastat pigem ahenesid. Enamusrahvuste mõõdukatele elementidele ja uuele eesti-läti eliidile lähenemisega oli baltisaksa ülemkiht liberalismi vähesuse ja jõuvahekordade väära hindamise tõttu hiljaks jäänud. Ja ka mõõdukad ise, rääkimata sotsialistidest, olid kasvanud võimuambitsioonide, enesemääramise ja poliitilise rahvusautonoomia nõudega 1905. aastal lõhet hoopis suurendanud. Evolutsioonilist moderniseerimist takistas ka valitsus ise oma vähese reformisuutlikkuse, unifitseerimise ja tsentraliseerimise ning venestamise püüetega.
Reigo Rosenthal Eesti Vabariigi juhtkonna välispoliitiline ja sõjaline strateegia Vabadussõjas.
Artikli eesmärk on vaadelda Eesti Vabariigi juhtkonna tegevust oma välispoliitilise ja sõjalise strateegia elluviimisel Vabadussõja (1918-1920) ajal. Sealjuures püütakse hinnata, milline mõju oli sellisel tegevusel sõja käigule ja lõpptulemusele.
Üldised strateegilised eesmärgid püsisid muutumatuna terve sõja kestel. Need olid: Eesti Vabariigi säilimine ning rahu saavutamine võimalikult soodsatel tingimustel. Nimetatud eesmärkidest juhenduti strateegia (ehk strateegiliste eesmärkide saavutamiseks koostatud tegevuskava) kujundamisel ja elluviimisel. Strtateegia ise võis aga muutuda vastavalt parajasti tekkinud olukorrale.
Artiklis jõutakse järeldusele, et Eesti juhtkonna tegevus strateegia valikul ja elluviimisel oli edukas. Sõja alguse lihtne tegevuskava – peatada välisabi toel Nõukogude Venemaa Punaarmee pealetung ning ta seejärel omapoolse vastupealetungiga tagasi heita – õnnestus 1919.aasta jaanuaris. Sellele järgnes „aktiivse kaitsesõja” strateegia, mis nägi ette sõjategevuse eemaleviimist Eesti piiridest, sealjuures kavatseti Eesti idapiiri taga luua puhver Vene valgetest ning lõunapiiri taga kavatseti toetada Läti Vabariiki. Seda kava järgides kisti Punaaarmee käest 1919.aasta maikuus initsiatiiv ning ta sunniti eesti piiridest kaugemale taanduma. Eesti idapiiri taga aidati kanda kinnitada Vene valgetel jõududel (hilisem Loodearmee). Tulemuseks oli Moskva otsus 1919.aasta suvel Eestiga rahu sõlmida. Ilma „aktiivse kaitsesõjata, mille peamisteks autoriteks olid Ajutise Valitsuse pea- ja sõjaminister Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner, võinuks Eesti Vabadussõda ka ebaõnnestumisega lõppeda ning seega tuleb mainitud strateegia elluviimise mõju sõja käigule samuti tähtsaks lugeda.
1919.aasta juunis Läti territooriumil puhkenud „Landeswehri sõja” põhjuseks oli Eesti juhtkonna veendumus, et Lätis tegutsevad sakslased on potentsiaalselt vaenulik jõud, mistõttu nende asemel otsustati sõjalisel teel Lätis võimule aidata Eestile sõbralikumad läti rahvuslased (Läti Vabariik). See ka õnnestus, kusjuures „Landeswehri sõja” provotseerijaks võib pidada Eesti poolt.
Eesti juhtkonnal jäi seejärel 1919.aasta teisel poolel, üle otsustada, kas toetada Vene kodusõjas valgeid (Loodearmeed) või katsuda Nõukogude Venemaaga rahu sõlmida. Kui Eesti sõjavägede ülemjuhatus eesotsas Laidoneriga eelistas esimest varianti, lugedes enamluse võitu vastuvõetamatumaks, siis poliitiline juhtkond kõhkles ning kaldus lõpuks teise lahenduse poole. Poliitikud leidsid, et Eestil pole mõtet sõda enamlastega jätkata, sest Vene valgete toetamise eest pole lootust vastutasuks saada tunnustust Eesti iseseisvusele Entente´i riikidelt või Vene valgete juhtidelt. Pealegi kardeti, et valgete võidu korral kodusõjas püüavad nad Eestit taas Venemaaga liita. Samas olid nii poliitikud kui ülemjuhatus ühel nõul, et Eesti iseseisvust kindlustaks liidu otsimine teiste Venemaast lahku löönud riikidega.
1919.aasta septembris toimusid esimesed ettevaatlikud rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaaga. Seejärel leidis enamlaste olukorras Vene kodusõja rinnetel ajutiselt aset halvenemine, mistõttu rahukõneluste jätkamine lükati edasi kuni olukorra selginemiseni, mis juhtus novembris, mil üha tõenäolisemaks hakkas saama valgete kaotus. Sellest hetkest alates oli igal juhul mõistlik Vene kodusõja tõenäolise võitjaga rahu sõlmida, et Eesti riik kurnavast sõjast välja tuua. Seda mõistis ka sõjavägede ülemjuhatus, kes seniajani valitsuse rahukurssi ei olnud pooldanud, vaid oli toetanud võimaluste piires Loodearmeed.
Anu Raudsepp, Karin Hiiemaa . Vaenlase kuvandi loomine 1920.-1930.aastatel NSVL eestikeelsetes õppeprogrammides.
Summary 58. Tuna
DOKUMENT JA KOMMENTAARID
Tiit Noormets. Eesti Ingerimaa.
1920.aastal Eesti Vabariigi ja Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi vahel sõlmitud Tartu rahuga määrati kahe riigi vaheline piir mõnevõrra idapoole praegusest, sedan ii Petserimaal kui ka Virumaal: Narva jõe taga algas ajaloolis-etnograafiline piirkond Ingerimaa, mille rahvastikust moodustasid tollal olulisema osa ingerisoomlased. Eestiga liidetud suhteliselt väikest maariba Narva jõest idas hakati pool-ametlikult nimetama Eesti Ingeriks. Kuna see omapärane maanurk on meie historiograafias ainult põgusat tähelepanu pälvinud, avaldame siin Saksa okupatsiooni ajal, 1943.aastal Eesti Julgeolekupolitseis koostatud dokumendi “Soomlased ja ingerikud eestis”, mis annab täieliku ülevaate ühest tänaseks ajaloo keeristesse kadunud mast ja rahvast.
Anne Valmas . ENSV TA Raamatukogu erifondi osakond.
(58.Summaryst)
Eesti Filmiarhiiv: Jaanipäev.
KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST
Jaak Sõggel. Teateid Halliste kihelkonnast
Artiklis toob autor mitmesuguseid üksikteateid kultuurinähtuste ja asjade jõudmisel Halliste kihelkonda ja selle valdadesse 19. sajandil nagu rautatud ratastega vankrid, vikatid, raudlukud, rsimesed koolid ja koolmeistrid, arstid, karskusselts, ajalehed, viljapeksumasinad, vennastekogudused, hobusevargused ja muude nähtuste kohta.
Vello Paatsi: Järelmõtteid: kultuurinähtuste ja asjade tungimine eesti talurahva maailma 19.sajandil
Autor juhib tähelepanu, et paljude argielu asjade (klaasaknad, korstnad, põllutöömasinad, lambid jne) ja nähtuste tulek 19.sajandi eesti talupoja maailma on tagasihoidlikult uuritud või üldse uurimata: Mitmesuguseid argielu nähtusi (hobusevargus, käimlakultuur, puhtus, vargus laiemalt, haiglad, vaestemajad, vanglad jne.) on väga vähe või pole üldse uuritud. Autor toob näiteid esimeste saabaste ja kalosside ning petrooliumilampide jõudmisest eesti talurahva maailma.
