Laulud hingest… Siiri Sisask/Revalia kammermeeskoor/Oleg Pissarenko trio/ERSO keelpillikvartett/Dirigent Hirvo Surva. Global Music Group, GMG 4742262000041, 2003, 77:58
Revalia poistekoori vilistlastel tuli 10 aasta eest idee luua kammermeeskoor. Mõttest teostumiseni kulus aga neli aastat, esimesele proovile koguneti 8. septembril 1998. Tänaseks on Revalia kammermeeskoor mitte ainult Eesti tippmeeskoore, vaid ka rahvusvaheliselt tunnustatud. Esimest kinnitab see, et selle aasta jaanuaris jagati esmakordselt välja Kooriühingu aastapreemiaid: 2003. aasta kooriks valiti Revalia kammermeeskoor, aasta dirigendiks Hirvo Surva. Teiseks edu võõrsil: vaid üheks näiteks on, et Revalia saavutas mullu Suurbritannias Truros toimunud I Rahvusvahelisel Meeskooride Festivalil esimese koha ning ka Grand Prix'i. Väärib siinjuures mainimist, et Eesti Euroopa Liitu astumise pidulikul pühitsemisel 1. mail oli Revalia kammermeeskoorile antud au esineda ainsana, valikkoorina. Veel: Kooriühingu preemiad on mõeldud saaja muusikaliseks arendamiseks. Nii said aasta koor ja orkester enda valitud heliloojate muusikat tellida, aasta dirigendid sõidavad suvel Bremenis toimuvale kooriolümpiale.
Käesolev on Revalia kammermeeskoori esimene CD, mis valmis vahetult enne Kooriühingu preemiate jagamist. Pealkiri on selline, millega võiks ettevaatlikum olla — küsiks kohe, kelle hingest, kelle hingele mõeldes on lauldud? Kas on sellist universaalset laulu, mis igale hingele leiab juurdepääsu? Filosoofilisema küsimuse vastuseks leiab kuulaja kohe, et siin CDl pole iga laul sellise laiahaardelise tõmbejõuga.
Plaadile on salvestatud koori esimese viie tegutsemisaasta jooksul esitatud lauludest valik; leidub nii vanu tuntuid pärle kui ka uusi teoseid, mis on siin esmakordselt plaadistatud. Ühendavaks seoseks on, et laulud on seatud just ainult Revalia kammerkoorile ja külalissolistidele. Peamiseks siin on Siiri Sisask, kes Hirvo Surva sõnul, plaadibukleti saatesõnas, andis CD valmimisele olulise tõukejõu. Sisask on tõesti Eesti kultuurielus omapärasemaid nähtusi, keda, nagu Surva kirjutab, ei saa "ühegi kindla märgi alla paigutada, see-eest märke, millega ta sobib, on palju: pop ja jazz, rahvalaul ja muusikal, kirjandus ja maalimine, heategevus…"
Koostöö kannab siin peaaegu alati head vilja. Kuid paremad, kaunimad laulud siit plaadilt kõlavad siiski siis, kui Revalia kammermeeskoor ei ole toetaja rollis, vaid esiplaanil. Meeskoori raudvarast heliseb siin Tuudur Vettiku "Kuu" erakordse tundlikkusega, esimesed tenorid ja bassid toovad pianopianissimost viimase kui nüansi lõppakordis esile, kadudes hõbedaselt helkides, vaikselt ja tuuletult pihlapuuvõra hääletusse. Kaunis, tõesti väga kõrgel tasemel saavutus. "Leib jahtub"( A.Valkonen/L.Tungal) ning Rein Rannapi/Urmas Alendri "Rahu" leiavad sama tundlikkuse, kuid märksa erksamas esituses. Meeldivalt nauditav on häälerühmade tasakaal Sisaskit saates J. Sarve "Ole mu palve" esituses.
Salvestus on läbini mõtisklev, tundeküllane, emotsioonirohke — vahest isegi peaaegu melanhoolne. "Liivakell" ja "Rohelised niidud" suunavad kuulaja kodukandile mõtlema. Kurioosumina mõjub siin avapala "Meil aiaäärne tänaval". Sisak laenab siin Kirile Loole omasemat nasaalset leelotavat esitusstiili, mis alati ei ole meeste saatehäälega sobivas kooskõlas. Ka on omapärane valik Siiri Sisaski enese helind "Ave Maria", üks kolmest sellisest. Schuberti üldtuntud "Ave Maria" ei too üllatusi, Biebli vähemtuntud samanimeline helilooming on värskeks kontrastiks. Ent Sisaski avemariatsemine nende kahe kõrval on kuidagi kaame, puudub veenev religioossus. See-eest on Peeter Volkonski sõnadele loodud "Mis maa see on" värske, uues rüüs esitus on paeluv, meeskoorivärving lisab palale palju juurde. (Võrdlesin seda kohe 1998.a. Sisaki ja Ultima Thule samanimelise salvestusega, mida tuleb kahtlemata pidada möödunud dekaadi Eesti 10 parima pop/rokk CD hulka.) Siiri Sisask kinnitab selle versiooniga taas, et ta pole mitte ainult erakordne laulja, aga ka võimeline tipplaulu looma, neid erinevalt interpreteerima. Siin lõpeb ka plaat, "Mis maa see on" viib Revalia dal segnoga lõpuni, kauni "Meil aiaäärne tänavas" salmiga. Ring saab ilusti ja kenasti täis.
Kokkuvõttes on aga raske seda CDd pidada muuks kui Revalia kammermeeskoori võimete tutvustamiseks, sissejuhatuseks. Sisaskile on antud staari roll, Miina Härma "Ei saa mitte vaiki olla" on a cappela sooloesitus — oleks tahtnud seda just meeskooriseades kuulda. Küsitav on ka vajadus laenata lääne poplaule. Eric Claptoni "Tears in heaven" valik siin on vastuolus eestilikuga, mis iseloomustab plaadi õnnestunumaid valikuid. Mitte ainult selle laulu paatoslik sentimentaalsus pole süüdi, aga selle paraku liialt tuttava võltsbriti aktsendi tõttu, mille tarvitamiselõksu on kahjuks mitmed Eesti popmuusikud langenud. Afektatsioonini ei taha keegi komistada; siiski tuleks seda eksiksammu pidada aktsidendiks, juhuslikuks möödaminekuks. Viis ja pool aastat küpsust kogunud Revalia kammermeeskoorile ei sobi selline materjal — võrdluseks, kontekstiks need õnnestunud laulud esik-CDl, mida meeleldi kuulaks üle ja üle.
Tundeküllane Revalia
Kultuur
TRENDING
