TUNNE KELAM. Kõne Okupatsioonide ja Vabadusvõitluse Muuseumi avamisel 27. juunil 2003

Tekst videolindilt autori parandustega.

Lugupeetud koosolijad, daamid ja härrad! Mul on au Kistler-Ritso Sihtasutuse Eesti juhatuse nimel sisse juhatada Okupatsioonide Muuseumi avatseremoonia. Tervitan siia saabunud endist Vabariigi Presidenti, peaministrit, ministreid, Tallinna linnapead. Tänan kõiki Eesti Vabariigi kodanikke ja külalisi, tänan välissaadikuid, kes on oma osavõtuga seda sündmust väärtustanud. Eelkõige aga avaldan lugupidamist ja austust neile kümnetele tuhandetele, kelle kannatuste jäädvustamiseks, eesti rahva kogetud tragöödia mälestamiseks see maja on valmis ehitatud.

Tõepoolest, eesti rahvas on teinud oma ajaloos läbi imesid. Ime on meie Eesti Vabariigi teke. Samuti selle taastamine pärast poolesajandilist okupatsiooni iseseisva rahvusriigina. Vaadelduna 15 aastat tagasi elanud inimese silmadega on ime, et tähistasime äsja Võidupüha ja korraldasime Eesti Kaitseliidu paraadi Jõhvis. Ime on ka see, et aasta pärast võime olla NATO ja Euroopa Liidu täisliikmed. Kuid veelgi suurem ime on, et eesti rahvas on suutnud kõigile kannatustele ja vintsutustele vaatamata püsima jääda. Oleme suutnud säilitada eneseteadvuse, väärikuse, oma kultuuri ja keele. Valminud muuseum on ka selle eestiliku püsivuse ja visaduse tähis.

Kuid just see, et oleme saavutanud nii paljut, kohustab meid senisest enam meenutama oma minevikku. Tõsi, eestlased on niihästi eraelus kui ka kollektiivselt suutnud mineviku tragöödiast enamasti üle olla . Selles on avaldunud meie ellujäämise tahe, usk paremasse ja õiglasemasse homsesse, aga ka sügav sisemine kultuurieetika. Eesti rahvas ei suuda elada kättemaksust, vihkamisest või alalisest ebaõiglustundest. Kuid samas kogeme, kuidas pragmaatilised püüded keskenduda ainuüksi tänapäevale kasvatavad suures osas meie rahvast ebakindlust, süvendavad ebaõigluse tunnet ja tekitavad sisemisi lõhesid. Minevikku unustada ei saa ega tohi. Sest üksnes lähimineviku okupatsioonide täiemahuline teadvustamine on tagatiseks, et totalitaarse võimu ihkajate inimsuse- ja rahvusevastased kuriteod iial ei kordu.

Seda minevikku sümboliseerivad siin muuseumiruumis kohvrite hunnikud ja read; maketid kahest viisnurga ja haakristi märki kandvast vedurist; paat, mis 1944. aasta sügisel viis Hiiumaalt põgenikke Rootsi ja on nüüd tagasi toodud. Kõik need sümbolid näitavad ühte – millise jõhkruse ja põhjalikkusega totalitaarsed okupatsioonid purustasid, paiskasid segamini ühe väikese rahva normaalse ja stabiilse elu. Rahvas asetati peaaegu üleöö ratastele, paatidesse, kisti eemale oma kodudest nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Sest need, keda ei mõrvatud, keda ei vangistatud ega küüditatud Siberisse, need küüditati oma kodudest vaimselt, neilt võõrandati vabade kodanike ühiskond selle põlisväärtustega, turvatunne, perekonnakeskne elu.

Kõigest aasta ja üheksa päeva tagasi võttis Riigikogu vastu avalduse okupatsioonirezhiimide kuritegudest Eestis. Kõnealune avaldus lähtub sellest, et kui Saksa natsistliku rezhiimi kuriteod on rahvusvahelisel tasandil hukka mõistetud, siis Nõukogude Liidu kommunistliku rezhiimi samaväärsed kuriteod ning Eesti territooriumil toime pandud genotsiid on hukka mõistmata. Riigikogu kuulutab mainitud kuriteod sooritanud Nõukogude Liidu kommunistliku rezhiimi ja selle poliitikat teostanud organid kuritegelikeks ning rõhutab, et Eestis toime pandud inimsusevastaste- ja sõjakuritegude eest vastutavad Nõukogude Liidu kommunistlik partei ning selle Eestis tegutsenud organisatsioon. Riigikogu tõdeb, et Eestis toime pandud kuriteod olid osa totalitaarsete valitsuste inimvaenulikust tegevusest ning teeb järelduse, et äärmuslikele ideoloogiatele tuginevad rezhiimid ohustavad rahu ja rahvaste vaba arengut seni, kuni nende kuritegelik olemus on lõpuni avamata ja hukka mõistmata.

Sellele hinnangule tugineb ka täna avatava muuseumi sõnum. See on panus meie rahva mineviku väärikaks jäädvustamiseks ja teadvustamiseks, võimaldamaks meil vabadena okupatsioonide taagast ning suurema enesekindlusega edasi minna. Okupatsioonide taaka ei saa unustada ega ignoreerida – see tuleb paigutada ühte kindlasse kohta, seda süsteemselt , objektiivselt ja mitmekülgselt teadvustada.

Kistler-Ritso sihtasutuse Eesti juhatuse nimel on mul au ja hea meel avaldada tänu ja lugupidamist perekond Kistleritele. Walter Kistlerile ja ta abikaasa Olga Kistler-Ritsole, kes on üks neist tuhandetest eestlastest, keda Nõukogude okupatsioon sundis kodumaalt põgenema. Ja küllap oli see nähtamatute heade jõudude juhitud kokkusattumus, et pool tosinat aastat tagasi Vello Karuks, Seattle’is elav eesti pagulane, suunas Eestit külastama saabunud Kistlerid minu kabinetti Toompeal. Kistlerid soovisid head nõu, mida nad saaksid teha Eesti heaks. Kuna olime koos abikaasaga äsja Bonnis tutvunud Saksa sõjajärgse ajaloo moodsa muuseumiga, siis tekkis meil hullumeelne idee – pakkuda välja omamoodi “sajandi projekt” ehk teisi sõnu: ehitada algselt mõeldud stipendiumide asemel muuseum Eesti lähimineviku jäädvustamiseks ja tutvustamiseks. Olime rabatud ega suutnud päris hästi oma kõrvu uskuda, kui Kistlerid juba esimese kohtumise lõpul avaldasid selleks põhimõttelist nõusolekut. Selle nõusoleku tugevdamisel ja selgete sihtide seadmisel andis suure panuse Vello Karuks, kes kahjuks käesoleva aasta kevadel meie hulgast lahkus.

Järgnes organisatsiooniline arengujärk: modustati Kistler-Ritso sihtasutus, mida rahastas ja juhtis Olga Kistler-Ritso ning mille Seattle’s asuvas nõukogus toimisid lisaks Vello Karuksile veel Mark Romman ja Sesh Velamoor. Eestis moodustati muuseumi ehitamise sihtasutuse juhatus, mida hakkas üsna sümboolselt vedama Heiki Ahonen - endine vabadusvõitleja, süümevang, Hirvepargi 1987. aasta meeleavalduse organisaatoreid ja raadio “Vaba Euroopa” eestikeelsete saadete toimetuse omaaegne juht. Juhatuses on tänuväärset tööd teinud Lagle Parek, Toomas Kutsar ja Arvo Pesti. Suurimaks probleemiks koha peal kujunes mitte raha, vaid sobiva asukoha leidmine. Kulus mitu aastat, kuni tänu Tallinna linnavalitsuse ja Kaitseliidu mõistvale suhtumisele sai võimalikuks muuseumi asupaik kindlaks määrata ja lõpuks ka nõuetekohaselt vormistada. Juhatus loobus üsna varsti mõne vana hoone kohandamise ideest – eesmärgiks oli moodne, ruumikas ja interaktiivselt kujundatud muuseum, mis oleks mitte üksnes väljapanekute paik, vaid ka uurimiskeskus. Ettevalmistuste teaduslikku poolt on vedanud ajaloodoktor Enn Tarvel. Ehitamise ettevalmistamise probleemide lahenemist oodates on valminud videointervjuud paarisaja isikuga, seitse dokumentaalfilmi; muuseum on kogunud rohket ainelist materjali ja eksponaate; trükivalgust on näinud uurimus Eestimaa Kommunistliku Partei organisatsioonilise struktuurist ning neli väiksemat trükist; muuseum on osalenud näituste korraldamisel ja teaduskonverentsidel. Üheks eesmärgiks on seatud lülitumine samalaadsete muuseumide rahvusvahelisse võrgustikku.

Oleme väga rahul muuseumi arhitektuurilise lahendusega. Tänan Arhitektide Liitu projekti võistluse korraldamise eest, mis leidis elavat osavõttu. Õnnitlen veel kord võistluse võitjaid - arhitekte Indrek Peili ja Siiri Vallnerit. Ehitustöid teostas kogemustega firma – AS FKSM. Meie tänu kuulub ehitustööde juhile Tarmo Sikule, kes sai küll võimaluse alustada alles läinud aasta novembris - pärast ehitusloa vormistamist. Seega toimus ehitamine üsna sümboolselt Kolõma vangilaagrites tuntud Põhja-Siber pakase tingimustes, kuid sellega tuldi auga toime.

Tahan lõpuks öelda, et käesoleva muuseumi tõeliseks kangelaseks on kogu eesti rahvas. Nii need, kes on hukatud, hukkunud ja kannatanud. Kui ka need, kes on ellu jäänud. See on veelgi tähtsam – jääda ellu. Üks mõtlemapanev signaal puudutab esimest okupatsioonimälestusi salvestanud videofilmi, mis valmis neli aastat tagasi – selles oma läbielamusi jaganud kümnest isikust on tänaseks üle poole elavate hulgast lahkunud. See näitab, kui väga on vaja aega ja veel olemasolevaid võimalusi tõhusalt kasutada.

Siinsamas Okupatsioonide Muuseumi naabruses 1987. aastal aset leidnud Hirvepargi meeleavaldus püsitatas küsimuse tõest – ajaloolisest tõest. Eesti poliitilise arengutee järeldus võiks olla, et just tõde mineviku kohta tegi meid vabaks. Suutsime taastada vabaduse tsiviliseeritult ja rahumeelselt, ühendades otsustaval hetkel erinevad jõud iseseisva rahvusriigi taasloomisel. Loodan, et täna avatav muuseum kujuneb sellesama ajaloolise tõe jäädvustamise ja väärtustamise kui ka selguse ja lohutuse leidmise paigaks. Ühtlasi kohaks, kus nii meie noor põlvkond kui ka väliskülalised võivad saada ettekujutuse eesti rahva ränkraskest teest, aga ka ainulaadsest kogemusest oma meelsuse, keele ja kultuuri säilitamisel – kogemusest, mida meil on pakkuda aineliselt arenenumatele rahvastele.

Märkmed: