Viimsi kirik asub vaieldamatult ebaharilikus paigas — Püünsi koolis. Täpsemalt: kooli saalis käib koos Viimsi kogudus. Ja nii juba kümme aastat ehk oma loomisest saadik. Lihavõttepühadel sai koolisaali-kirikus teoks omakorda järgmine ebaharilik asi — seal avati fotonäitus. Rohkem poliitikuna tuntud Tunne Kelam on rahvale koguduse 10. sünnipäeva puhul vaatamiseks välja toonud oma loodusfotod pealkirja all „Minu kodu on Viimsi“.



Näituse kõik fotod on tehtud Viimsis

Tunne ja Mari-Ann Kelam on Viimsis Rohuneeme tipus elanud kaks aastat. Enda sõnul niisiis üsnagi uusasukad. Ja uuele asukale on kõik uus ja huvitav. Näitusele üles riputatud fotod ongi kõik tehtud Viimsis. Õied ja viljad, mis piltidele jäänud, on pärit Kelamite koduaiast. Ühtegi inimest aga Tunne Kelami seekordsel näitusel fotodel ei kohta. On meri ja puud, lilled ja linnud. Laevad ka. Mere, vikerkaare ja väikese valge laevaga pilti on Tunne Kelam mälestuseks kinkinud vähemalt kolmele Eestist lahkunud välissaadikule.

Tunne Kelam on tegelenud fotograafiaga juba alates lapsepõlvest. Kunstnikust isa käe all õppis ta varakult vaatlema ümbritsevat elu ja eriti loodust. Koos abikaasa Mari-Annega veedavad nad enamuse oma vabast ajast Eesti looduses. Erilist huvi pakub Eestile iseloomulik pikk rannajoon ja sellega külgnevad arvukad saared — see on ala, mis oli tavainimestele ligipääsmatu Nõukogude okupatsiooni 50 aasta jooksul. Heaks teejuhiks on Kelamitele muuhulgas olnud John O’Brien’i Estonia: The Guide (Revalia Publishing 1995).

Esimene näitus oli juba 1996. aastal

Oma esimese loodusfotode näituse avas tunne Kelam oma sõnul üpris kripeldava südamega 1996. aasta lõpul Raekoja taga asuva Raevangla fotokeldris. Ärgitajaks praeguseks juba lahkunud fotograaf Peeter Tooming.

Inimesi on Tunne Kelam ikka ka pildistanud. Kaheksakümnendatest on pärit tema fotod Hando Runnelist, aastaid oli lemmikmodelliks Hortus Musicus.

2001. aastal avati Berliinis Kelami mustvalgetest fotodest (pildistatud aastail 1987–1990) koosnev näitus „Eesti tee vabaduseni“. Saksamaalt rändas näitus 2002. aastaks Brüsselisse, sealt Rootsi. Ja lõpuks jõudis ringiga Tallinna Rahvusraamatukogusse.

Märkmed: