Veebruarikuu tähtsus eestlaste jaoks on nii kodus kui võõrsil eriti sügav, tähistame ju õige pea Eesti Vabariigi 84. aastapäeva ja eks mõtle kindlasti igaüks siis pisutki tavapärasest rohkem Eestile ja eestlusele, mõtestades just enese jaoks sellega seonduvat. Kas teha seda mõnel vabariigi aastapäeva üritusel, pere või sõprade ringis või hoopis omaette, pole ehk niivõrd tähtis, küll aga see, kui kalliks me oma kodumaad ja selle vabadust peame. Ning suudame uhked olla oma väikeriigile, mis on teinud suuri edusamme mitmetel aladel. Tänavune veebruarikuu tegi kõikidele eestlastele suure kingituse — ja seda nimelt Salt Lake City taliolümpiamängudel saavutatud medalite näol. Teenisid need küll kaks tublit Eesti suusasportlast Andrus Veerpalu ja Jaak Mae, kuid ometi tundub, nagu oleks need natukene kogu rahva omad ja et meil kõigil oleks nagu õigust nende üle uhkust tunda — kas siis pöidlahoidmise eest või lihtsalt seetõttu, et oleme eestlased ja saavutatu peaks maailmamastaabis tooma kuulsust tervele riigile. Sest sportlane ei esinda ju vaid iseend või oma meeskonda, vaid ikka tervet riiki. Samas teeb kurvaks jälgida, kuidas eestlased just alati kõige suuremat tolerantsust ei ilmuta — kui samal, medalivõitude päeval katkestas oma sõidu Kristina Shmigun, tubli noor sportlane ja siiani üks suurimaid olümpialootusi, siis võis internetiportaalidest lugeda selle uudise kohta tulnud hulgaliselt parastavaid ja õelaid kommentaare, mis tekitasid tõelist nördimust. Tekib küsimus, mida oleks need samad kommentaatorid öelnud siis, kui Kristina oleks toonud medali? Ja kas inimene on tubli ja „midagi väärt“ tõesti ainult siis, kui ta temale pandud lootusi õigustab ja tal hästi läheb, ebaõnnestumiste korral aga võib ta materdamise osaliseks saada? Vaevalt toibunud äsjasest nn. dopinguskandaalist ja vastavatest kahtlustest tõestatult puhtana välja tulnud, vajas Kristina ehk rohkem oma rahva poolehoidu, mitte parastamist ja näägutamist — aga nagu Eesti pressist on käinud läbi ütelus, justkui oleks Kristina ja ta käekäik meie kõigi oma, siis peavad paljud enda õiguseks ka mistahes asjade väljaütlemist/kirjutamist. Loodetavasti ta ise neid kirjutisi ei loe, vaid keskendub eeskätt omaenese tasakaalu tagasisaamisele — kuigi Eesti-suguses väikeriigis tal vaevalt privaatsust hoida õnnestub. Igatahes tahaks loota, et tema suuremad võidud on veel ees, vaatamata sellele, et tänavuse aasta algus on tal olnud kindlasti seniseist raskeim. Vabariigi aastapäeva eelse mõttena tahakski öelda, et eestlastena võiksime ehk olla üksteise vastu senisest rohkem sõbralikumad ja ilmutada suuremat tolerantsust: on selge, et kõikvõimalikud eriarvamused on alati olnud ja jäävad ning oma arvamust avaldada ja kaitsta peakski suutma igaüks, kuid teistega arvestamine ja lugupidamise säilitamine kaasinimeste vastu peaksid siiski alles jääma ka siis, kui enesel paistab olevat tuline õigus ja teisel näiteks mitte. Et me püüaks teistes eeskätt märgata seda, mis on neis positiivset, puudutagu see suuremaid või väiksemaid tegemisi meie igapäevaelus. Tohtrite sõnul on positiivne eluhoiak ka tervisele märksa parem kui pidev kibestumine ja negativism.

Märkmed: