Kuna eelmise vabariigi aegsed Vabadussõja veteranid on siit ilmast lahkunud, otsustati alustada veteranide teemat puhtalt lehelt – veteranid on need, kes on seotud uue vabariigiga.
26. aprillil möödub 27 aastat maailma suurimast tuumakatastroofist Tšernobõlis. Tegemist oli eksperimendiga, mis pidi näitama maailmale nõukogude tuumareaktorite töökindlust, kuid tagajärjeks oli palju inimohvreid ja tohutu maa-ala muutumine elamiskõlbmatuks.
Peale luhtunud tehnilisi katseid kiirguse levikut peatada otsustati, et kõige kindlam on kasutada inimesi, kes eriti ei mõista radioaktiivsuse ohtlikkust ja kellele ei ole vaja seda ka seletada. Selleks massiks sobis kõige paremini sõjavägi, õigemini kordusõppustele kutsutud mehed.
Esmalt toodi kohale kaevurikogemustega mehi ja metrooehitajaid, kes hakkasid kaevama betoneeritud tunnelit reaktori alla. Kui jõuti reaktori põhja alla, selgus, et see on tugev ja endast ohtu ei kujuta. Kuivõrd need mehed töötasid reaktorile väga ligidal, on ka nemad enamjaolt praeguseks surnud.
Seejärel hakkasid kohale jõudma ka rongid üleajateenijatega kogu Nõukogude Liidust, oli vaja panna piir kiirguse levikule. Kõige rohkem kiirgas lõhkenud reaktori ümbrus plahvatusega välja lennanud sodi – pandigi mehed jaama ümbrust meetrise liivakihiga katma, kaugemalt lihtsalt maad labidatega läbi kaevama. Labidatöö lõpetati varsti, kuna paari päevaga hakkas läbikaevatud maa uuesti kiirgama. Oli soe ja kuiv aeg, mehed hingasid asjatu tööga sisse ainult radioaktiivset tolmu. Õhku lendas IV reaktor, ülejäänud reaktorid töötasid edasi. Lõhkenud reaktorist välja lennanud sodi langes kõrvalolevate reaktorite hoonete katustele.
Kõrge kiirguse tõttu ei saanud inimesi sinna lasta ja Jaapanist toodi kohale robotid, samuti reaktori ümbruse koristamiseks ja liiva peale lükkamiseks raadio teel juhitavad buldooserid. Kuid need tehnikaimed keeldusid nii kõrge radioaktiivsusega keskkonnas töötamast. Peale neid eksperimente otsustatigi, et kõige kindlam on inimmassi käsitöö.
Katustele saadeti kordusõppustele kutsutud mehed, tööpäeva pikkuseks oli paar minutit. Meestele anti näo ette tavaline respiraator, ette pandi tinasegusest kummist põll ja kätte labidas. Mees jooksis katusele, viskas paar labidatäit prahti konteinerisse või üle katuseääre alla ja oligi selleks päevaks kõik. Neist esimese aasta meestest, kes kordusõppuste nime all Tšernobõlisse saadeti, on paljud surnud. „Kui üks inimene sureb, on see õnnetus, aga kui surevad tuhanded, on see statistika“, ütles kunagi NSV Liidu diktaator Stalin. Nüüd kulus see tarkus jälle ära.
Tasapisi kustus tulekahju ka lõhkenud reaktoris, kuid tuumareaktsioon käis seal edasi ja otsustati ümber lõhkenud „poti“ ehitada tinaplaatidest sarkofaag ja jätta ta podisema, kuni kütus lõpeb – selleks arvati kuluvat 25 aastat. Kuid ka siin arvestasid insenerid valesti - kuna ei tugevdatud piisavalt vundamenti, ei pidanud tina raskusele vastu ja hakkas vajuma. Selle tagajärjel tekkisid sarkofaagi lakke praod ning see hakkas lekkima ja taas ümbrust reostama. Muutus kasutuks sadade tuhandete meeste töö, milleks ohverdati oma tervis ja ka paljude elu.
Eestist viidi Tšernobõlisse ligi 5000 meest.
Kuid tuleme nende sündmuste juurest tänapäeva – 23. aprill, veteranipäev. Kuna eelmise vabariigi aegsed Vabadussõja veteranid on siit ilmast lahkunud, otsustati alustada veteranide teemat puhtalt lehelt – veteranid on need, kes on seotud uue vabariigiga.
Tšernobõli veteranid, kes praeguseks on surnud või virelevad kiirituse tagajärjel haiguste käes, veteranid ei ole. Samuti endised veteranid, kes saadeti 1979.-1989.a. Afganistani sõtta ja toodi sealt tagasi tinakirstudes või invaliididena.
Nemad on nõukogudeaegsed, mis siis, et Eestis sündinud ja kasvanud ning osa neist ei ole isegi Eesti kodanikud. Neil Eestimaa meestel, kes hukkusid, on veel elus vanemad, kes jäid ilma poja toetusest vanaduspäevil. Neist jäid maha naised, kes leskedena pidid üles kasvatama orbudest lapsed.
Aga nad ei ole praeguse veteranipäeva mõistes veteranide vanemad, lesed ja orbudest lapsed.
