14. detsembril tähistas Pariisis oma 80. sünnipäeva Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar.
Juubilar on sündinud Tallinnas 14. XII 1931, kuid lõviosa oma elust veetnud võõrsil. Siiski on kõiki tema ettevõtmisi juhtinud pühendumus Eestile. Omal ajal tundis filmiüldsus teda Vladimir Karasjovina. Eestlase võõrapärane nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma oli viidud. Pääsenud 1976. a vabasse maailma, taastas mees oma õige nime ja tegutses seal aastaid raadiopublitsistina. V.-G. Karassev-Orgusaare anne lammutada kommunismivalesid tegi tema eestikeelsetest raadiovestetest selle, mida ei lastud juhtuda tema filmidega ja mida juhtub harva ka ringhäälingus — tema mõtisklused muutusid kultusobjektiks. Kui mitte varem, siis kindlasti alates 1980ndatest aastatest oli selge, miks andeka filmirežissööri looming anastatud Eestis keelustati.
Suvel külastas juubilar koos perekonnaliikmetega taas Eestit, kus isegi aastakümnete-tagused, nii tuntud kui ka seni isiklikult tundmatud kuulajad otsisid ta üles, et tänulikult tunnistada V.-G. Karassev-Orgusaare osa maailmavaate kujundamisel. V.-G. Karassev-Orgusaare enda sõnul: „Mul oli palju liigutavaid kokkupuuteid inimestega, keda ma ei tundnud, kuid kes olid näinud minu filme või kuulanud mu saateid.” (vt VGKO intervjuud 29. juuni 2011 Postimehes
http://www.postimees.ee/483698....
Nende saadete mõjust andis tunnistust tõik, et a. 1985 tituleeris ajakiri Eesti Kommunist V.-G. Karassev-Orgusaare „kodumaa reeturiks“ — hoolimata asjaolust, et tema vested olid raskesti jälgitavad mitte üksnes välismaiste raadiosaadete summutamise, vaid ka vestesarjade eetriea pikkuse poolest. Seletuse, miks tänavuse juubilari esinemised tolleaeagsetele kuulajatele okupeeritud Eestis nii suure menu võitsid, annab tema Vabadusraadio — Vaba Euroopa Raadio saadete ületamatu raadiopärasus.
Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli V.-G. Karassev-Orgusaar vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinuna ning Moskvas kinematograafia instituudi läbinuna, andis ta aastast 1966 tõhusa panuse Eesti filmiellu ning aitas elavdada filmikriitikat Eestis, olles kultuurilehe filmikriitik.
Filme tehes oli V.-G. K.-O. südameasjaks Eesti ajalugu. Tema meelisteema näis igati kokku sobivat rahvuskommunismi paleustega. Nii lõi ta 1967. a dokumentaali „Eelkäija“ Viktor Kingissepast. Tegelikult kõneles film aga eesti revolutsionääride traagikast. Arvestades juubilari hilisemat raadiotööd, mis algas 30. III 1981 nekroloogiga poliitvangistuses hukkunud vabadusvõitleja Jüri Kukele, tuleks eriliselt märkida filmi „Pööripäev“ (1968) võimuhaardest Eestis 1939-1940 ja selle tegelikku pealkirja „Inimmassid ajaloo mängukannina“. Sama ainevald kajastus juubilari hilisemais raadiovesteis koondnime all „Mõtisklusi ja tähelepanekuid...“ Osa neist avaldas trükis Rootsis tegutsenud Eesti Rahvusfond — ohutut kodumaale toimetamist silmas pidades taskuformaadis raamatutena.
Pariisis tänavu korraldatud festivali „Eesti Film 100“ eel andis V.-G. Karassev-Orgusaar intervjuu Vladimir Karrale
Cinémathèque française’ist, mainides selles „kolme surmapattu“, mille pärast ta kommunistlikust Eedeni aiast välja oli visatud. Need olid „naturalism“, „formalism“ ja „pessimism“ — et ta oli eemaldunud sotsrealismist ja loonud ekraaniteoseid, mis jäid kaugele kompartei ja parteilastest superkangelaste ülistamisest.
Alljärgnevalt tsitaat V.-G. Karassev-Orgusaarelt: „Ma sündisin 14. detsembril 1931 Tallinnas, sõltumatu Eesti pealinnas sõdadevahelisel perioodil. Astusin 1959 VGIK-i — Moskva filmiinstituuti — filmikriitika ja kinoajaloo teaduskonda ning lahkusin pärast 6 aastat õpinguid… Tulin Eestisse filmikriitikuna ja hakkasin otsima Tallinnas võimalust filme teha. Ja see läks mul õnneks. Debüüdiks olid ajaloolised dokumentaalfilmid, triloogia valmis 1966-1968, jagunedes kolmeks pooletunniseks filmiks
Eelkäija (
Le Précurseur); Pööripäev (
Le Solstice); Väejuht (
Le Chef d’armée). Kõiki kolme on olemas Prantsuse
CinémathèqueSamal ajal avaldasin tosin arvustust ajakirjanduses ja sarja teoreetilisi artikleid (eriti filmist audio-visuaalse nähtusena) harimaks ja tekitamaks filmihuvi ja et propageerida suutlikkust analüüsida ja mõista seda kunsti.“
V.G. Karassev-Orgusaar peatus ka „Lindpriidega“ seotud ahistamistel, nimetades karistust selle mängufilmi eest „eeskujulikuks“, kuna see lõppes filmi saatmisega tuleriidale, aga… „Lõppkokkuvõttes negatiiv ja kahe tööpäeva koopiad pääsesid…“ (vt VGKO sügisel 2011 antud intervjuud [i]Cinémathèque’ile
http://www.cinematheque.fr/fr/....
Nagu eespool viidatud, palus filmimees 1976. a poliitilist varjupaika Prantsusmaal, jätkates seal tegevust nii publitsisti kui filmikriitikuna. Prantsuse üldsuse abil nõudis ta oma perekonna inimõiguste jaluleseadmist ja selle taasühinemist. Abikaasa Ene ja 9-a poeg Tarah lubati tema juurde Prantsusmaale alles 5 aasta möödudes. Aprillis 2011 andis Eesti Vabariigi suursaadik Prantsusmaal Sven Jürgenson Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarele Pariisis pidulikus õhkkonnas üle Valgetähe ordeni. Sellega oli teda meeles pidanud samuti kunagine välismaine raadiohääl, praegune Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.
Siinkohal pole ülearune teadmiseks võtta, et juubilar on tegev olnud organisatsioonis
Association France-Estonie ning tema poeg Tarah on tõlkinud ja avaldanud M. Underi, K. Ristikivi, A. Alliksaare jt eesti luuletajate loomingut prantsuse keeles.
Rein Vanja
rein.vanja@ut.ee
