Tuneesia Vabariik asub Põhja-Aafrikas, Vahemere rannikul. Pealinn on Tunis. Idast piirneb ta Liibüaga, läänest Alzheeriaga. Ta on kõige väiksem riik Aafrikas, pindalalt umbes sama kui kolm Balti riiki kokku. Rahvast on üle 10 milj., suurem osa elab riigi põhjaosas. Riigikeeleks on araabia keel, rahaühikuks dinaar. Riigiusk on islam, kuid selle osa riigi elus on väiksem kui naaberriikides. Usklikud on enamuses sunniidid.
Oleme Torontos interneti kaudu registreerinud endid ühenädalasele kultuurireisile Tuneesiasse, stardipunktiga Tallinn. Ekskursiooni korraldajaks on Eesti turismifirma Tensi Reisid. 5.mai keskpäeval kohtume Tallinna lennuväljal kaasreisijatega. Teiste seast torkab silma pikk blond noormees, kes saab olema meie giidiks. Erkilt saame reisidokumendid ja lennupiletid. Eesti kodanikele pole vaja viisat.
Lend toimub Tuneesia lennuliini
Carthage Airlines pardal, mis kord nädalas teeb edasi-tagasi täiskoormaga lende Monastiri (üks kuuest Tuneesia rahvusvahelisest lennuväljast) ja Tallinna vahet.
Meid on palju — terve lennukitäis. Enamus eestlased, igas vanuses. Kohale jõudes selgub, et suurem osa reisijaist, eriti perekonnad väikeste lastega, on sõitnud puhkusele Sousse’i, mis on Tuneesia tuntuim suvituslinn Vahemere ääres. Ainult 36 meist on tulnud tutvuma Tuneesia 2500 aasta vanuse ajaloo ja kultuuripärandiga. Meie grupi noorim on 16-aastane koolitüdruk, kes on reisil koos emaga ning vanim 84-aastane. Grupis on pensionäridest kooliõpetajaid, keskealisi kontoriametnikke, koduperenaisi, professionaale mitmelt alalt — ühesõnaga väga kirju seltskond. Enamus on suurte reisikogemustega.
Otselend Tallinn—Monastir kestab 4 tundi. Monastiris on vastas kohalik giid ning mugavad õhujahutusega bussid, mis viivad meid 24 km kaugusel asuvasse Sousse’i. Lennuväljal vahetame eurod dinaarideks (1 dinaar on võrdne umbes 1 Kanada dollariga). Teame, et on rangelt keelatud dinaare riiki sisse tuua ja välja viia. Püüame kiiruga arvestada, kui palju raha vahetada, et puudu ei tuleks ega liialt üle jääks.
Sousse’i jõuame vähem kui poole tunniga. Aknast vilksab mööda Vahemere äärsete hotellide riba. Turism on Tuneesia suurim sissetulekuallikas. Riik teeb kõik, et meelitada turiste, tagades turvalise keskkonna ja ehitades uusi mugavustega hotelle. Kuna Tuneesia oli 1881. aastast kuni iseseisvuse väljakuulutamiseni 20. märtsil 1956 Prantsusmaa koloonia, siis on riigi teiseks keeleks prantsuse keel. Tähtsuse ja räägitavuse poolest järgnevad sellele saksa, itaalia ja inglise keel.
Sousse Sousse on suuruselt kolmas linn Tuneesias. Siin elab umbes 0,5 milj. inimest. Soodsa asukoha tõttu meelitab ta turiste mererandade ja päikesega. Pealegi on siinne puhkus tunduvalt odavam võrreldes Euroopa Vahemere-äärsete kuurortidega. Turistid on enamjagu Euroopast — prantslased, sakslased, inglased, venelased, itaallased jne. Väga palju kohtab gruppe Ida-Euroopa uuesti iseseisvunud riikidest. Siinsed hinnad on neile taskupärasemad.
Ööbime 2 ööd hotellis El Hana Beach, mis hõlmab suure maa-ala ning asub otse Vahemere rannas. Hotell on suhteliselt uus ja moodne. Meie hinna sees on kõik hommiku- ja õhtusöögid. Toit on keskpärane, kuid valikult rikkalik. Maitseme tuneeslaste rahvustoitu kuskus (
couscous), mida valmistatakse kümneid erinevaid viise. Ettekandjad on kõik mehed. Baarist saab tellida ka alkohoolseid jooke ning veini ja õlut, kuid need on väga kallid. Islamiriigis on alkohol keelatud, kuid turistidele tehakse erand. Ostame pudelivett üle tee asuvast moodsast supermarketist. See on väga odav.
Järgmine päev on ettenähtud Sousse’iga tutvumiseks koos giidiga. Meie abikaasaga aga teeme seda omal käel, kasutades
Lonely Planet reisijuhti. Ilm on jahe, kuid päikeseline. Siirdume vanalinna ehk mediinasse, mis on peamine vaatamisväärsus siin linnas ning asub meie hotellist vaid pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Liiklus on suur ja müra palju. Tänavad on palistatud poekestega ning meid püütakse peatada igal sammul, et meelitada ostma. Oleme ära õppinud ühe araabiakeelse väljendi „la shukran” — „ei, tänan“, kuid see ei tähenda veel, et meid rahule jäetakse.
Sousse on asutatud 9. sajandil enne meie aega foiniiklaste poolt ning oli kuulsa Kartaago kindral Hannibali tegevusbaasiks Teise Puunia sõja lõpul, 202 BC. Rooma- ja bütsantsiaegsed suurepärased ehitised on kõik hävinud, kuid linn jätab meeldiva lääneliku mulje oma tänavakohvikute, mereäärse promenaadi ja valgete kaasaegsete hoonetega.
Vana aja hõngu tunneb alles mediinas, mis on ümbritsetud kõrge ja pika müüriga, mille pikkuseks öeldakse olevat 2,25 km. Tema halli monotoonsust leevendavad vaid kindlustatud neljakandilised tornid. Müüride sisse jääb tänavate rägastik äride ning 24 mosheega. Otsime Great Mosque’i ehk peamosheed. Kui tavaliselt asub peamoshee mediina keskel, siis siin asub ta väljaspool linnamüüre ja tal puudub minarett. Mitteusklikke ei lubata mosheesse, küll aga pääseme 2 dinaari eest siseõuele ning võime vaid piiluda läbi sammaste selle pühakoja sisemusse. Õieti pole seal midagi näha. Moshee kõrval asuv kindlus (Ribat), mis ehitati 8. saj. lõpul, on palju huvitavam. Kitsas trepp, 76 astet, viib torni, kust avaneb suurepärane vaade linnale ja merele. Kindluse torn teenib minareti ülesannet ja sealt kutsutakse usklikke palvele. Kindluse seintesse on ehitatud väikesed kongid, kus moslemi sõdalastel oli võimalik lahingute vaheaegadel lugeda koraani.
(järgneb)
