Nagu lugeja tänase lehe tagaküljel olevast teadaandest loeb, on torontolastel 30. aprillil võimalus tutvuda ühe silmapaistvama kaasaegse eesti noore helilooja Helena Tulve (34) loominguga Glenn Gould Studio's toimuval kontserdil „Baltic Currents“.

Helena Tulve õppis kompositsiooni Alo Põldmäe juures Tallinna Muusikakeskkoolis ning 1989–1992 Eesti Muusikaakadeemias, olles Erkki-Sven Tüüri seni ainus õpilane. Seejärel jätkas kompositsiooniõpinguid Pariisi Kõrgemas Konservatooriumis Jacques Charpentier' kompositsiooniklassis, mille lõpetas 1994. aastal Premier Prix'ga. 1993–1996 täiendas ta end gregooriuse laulu alal. Ta on osalenud György Ligeti ja Marco Stroppa suvekursustel.

Tulve kuulub eesti muusika nooremasse põlvkonda, kes rütmikesksele neoklassitsismi traditsioonile vastandudes on pühendunud kõlakeskse muusika loomisele. Tema töödes on aimatav rikas kultuurikogemus: prantsuse spektraalmuusika, IRCAM'i eksperimentide, Saariaho ja Scelsi, gregorikoraali ja ida muusika kajastused. Kasvades välja rafineeritud kõlatöötlusest, on Tulve vormikujundus „voolav” – pigem protsessina antud kui arhitektooniline.

Tulve muusika teeb eriliseks ja sisendusjõuliseks analüütilise täpsuse ja intuitiivsete kõlakujutluste õnnelik ühendus tema loomingus. Enamasti viitab tema teoste atmosfäär metafüüsilisele olemiskogemusele, mis peegeldub ka teoste pealkirjades ja kirjandusest pärit poeetilistes kommentaarides.

1998 valiti Helena Tulve teos „à travers” rahvusvahelisel heliloomingu rostrumil Pariisis noorte heliloojate kategoorias kolme valitud teose hulka. 2000. a. pälvis ta Heino Elleri nimelise preemia. Samast aastast on Helena Tulve ka Eesti Muusikaakadeemia õppejõud. 2001. a. valiti ta osalema Pariisis toimuvatel IRCAM-i elektronmuusika kursustel. Hooajal 2001/2002 oli ta resideeriv helilooja Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures, kelle tellimusel on valminud ka kammerooper „It Is Getting So Dark”.

2004 võitis Helena Tulve orkestriteos Sula UNESCO rahvusvahelise heliloomingu rostrumi.

2004. a.loominguliste saavutuste eest pälvis Tulve Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia ja Eesti Vabariigi Kultuuripreemia. 2005. a. jaanuaris kuulutas Eesti Raadio Helena Tulve Aasta Muusikuks.

2006. a. märtsis toimunud festivalil „Eesti muusika päevad“ oli Helena Tulve  peahelilooja, festivali raames toimus ka helilooja rahvusvaheline meistrikursus.

Tema teoseid on esitatud paljudes Euroopa riikides, USA-s ja Kanadas ning mitmetel festivalidel nagu NYYD Festival (Tallinn), BIG Torino, Varssavi Sügis, Vancouver New Music, Music of Friends (Moskva), Les Boréales (Caen), MaerzMusik (Berliin), Klangspuren (Tirool), Matrix Herbstfestival (Leipzig), Icebreaker (Seattle), Europamusicale jt.

Muusikateadlane ja pedagoog Merike Vaitmaa on iseloomustanud Helena Tulvet järgmiselt: „Alates esimestest kõrgkooliaastatest on Helena Tulve teostes ilmnenud mõttetäpsus, suur muusikaline lugemus ja ühtlasi omapärane poeetiline kõlataju (eesti muusikale tunnusliku rütmienergia vastu ei näi ta üldse huvi tundnud olevat). Viimaste teoste üksikhelinüanssidesse süvenev kirjaviis toob tuntuima paralleelina meelde Giacinto Scelsi, kuid Tulve nimetab oma impulsside ühe allikana hoopis gregooriuse koraali. Tõepoolest: samalaadse austusega „kuulatakse ära“ iga heli ja siirdutakse vähimagi kärsituseta ühest helist või kõlasündmusest teise – mis siis, et gregooriuse koraal ei tunne tämbrite, mänguvõtete ja faktuuri muudatusi ega instrumentegi, rääkimata mikrointervallikast.“

Helena Tulve on oma muusikalistest taotlustest ja kogemustest ise rääkinud järgmiselt: „Mulle on esmatähtis muusika piiride laienemine. Ühelt poolt kõlaliste, vormiliste ja stiililiste, teiselt poolt ka geograafiliste muusikapiiride avanemine, mis on olnud esimesena mainitutele suuresti tõukejõuks /..../ Ma kuulan nii imelikult, muusika lahustub ajus niimoodi ära, et ei kuula konstruktsiooni. Peas on värvid, mittemuusikalised materjalid. Kui ma kirjutan, toimub tõlkeprotsess.“

Märkmed: