Täna on vaatluse all Tartu College’is neljapäevahommikuti koos käiv Eesti Kultuuripärandi Klubi, mille esimees Aksel Pügi rääkis Eesti Elule selle klubi ajaloost, tänapäevast ja tulevikust.

Klubi asutati 1981.a. Tol ajal oli Ontario Tervise- ja Heaoluministeeriumil programm, mille eesmärgiks oli pakkuda tegevust pensionieas inimestele. Tegevuse alustamiseks ja ministeeriumilt toetuse saamiseks pidi olema 10-inimeseline grupp, tuli kirjutada avaldus koos oma tegevuse kirjeldusega. Grupi loomise pani käima Stella Kerson, edasi tegutses aktiivselt Ellen Irs. Grupp saadi kokku, nimeks sai Estonian Heritage Club, avaldus anti sisse, valitsus kiitis nende tegevusplaani heaks ning andis toetust $20.000, et osta videovarustust. Eesmärgiks oli Toronto eestlaste tegevuse jäädvustamine VCR lintidele. Gruppi kuulusid naised ja mehed, kes olid huvitatud videost ning oskasid ja soovisid kaamerat kasutada. Ruum saadi Eesti Majas. Koos hakati käima igal nädalal. Muretseti aparaadid, mille juures aitas kaasa Hans Westerblom, Ryersoni Ülikooli õppejõud. Tema andis ka grupile nõu, kuidas aparatuuri kasutada; ka tema abilised Ryersoni Ülikoolist käisid õppetunde andmas.

Grupp hakkas lisaks Toronto Eesti Majas toimunud üritustele ka mööda linna ringi käima, kus iganes eestlaste üritusi toimus. Kaamerad olid tollal suured, kaasa tuua tuli ka patareid, sest kaamerad töötasid laadimata alla tunni. Üks esimesi intervjuusid oli Eesti Maja tegevusest, käidi läbi kõik seal asuvad organisatsioonid, intervjueerijaks Ellen Irs.

Ja üritusi toimus tol ajal palju. Kaameramehed olid mitme kaameraga väljas ja kõik võeti lintide peale üles.

Aksel Pügi polnud tollal klubi tegevusega veel liitunud. Aga ta oli suur videohuviline, kes juba 1970-ndatel aastatel ostis omale $15.000 eest kodust videovarustust, millega sai nii üles võtta kui toimetada-viimistleda. Ellen Irs kutsus teda tema suurte kogemuste tõttu Kultuuripärandi Klubisse, millega ta 1984.a. liitus. Esimees oli siis Kaljo Urbel. Aksel Pügi sõnul nägi ta kohe, et saab oma nõu ja jõuga abiks olla. Näiteks, kuna üles võeti mitme kaameraga, oli klubil tollal ühest üritusest mitu VCR linti. Aksel Pügi vaatas, et siin saab midagi teistmoodi teha. Vaikselt hakkas ta linte viimistlema, näiteks panema ürituse üheainsa lindi peale, lisades nimesid jm. Töö arenes, ta leidis ka endale abilisi. Klubil oli juba 200 linti — kõiki lihtsalt ei jõudnud korraga viimistleda. Aastaid hiljem võttis Aksel Pügi ette ka selle töö ning viimistles kõik olemasolevad VCR lindid.

Eesti Majas asuti aastani 1987, edasi saadi ruumid Vana-Andrese kirikusse. Seal töötati kuni aastani 2002, kui avanes võimalus saada ruum Tartu College’isse, kus tänase päevani tegutsetakse. Tehakse intervjuusid nii kohapeal kui käiakse endiselt eestlaskonna üritustel. Jaan Kruus organiseerib intervjueeritavate otsimist. On üks direktor, kes istub salvestamise laua taga ja juhib intervjuu läbiviimist; intervjuude jaoks seatakse üles kaks kaamerat, valgustusvarustus ja mikrofonid. Tehnika on aastatega palju muutunud ja tänapäeval läheb kõik salvestatu arvutisse.

Umbes viis aastat tagasi hakati VCR linte — neid oli tollal umbes 900 — ümber salvestama DVD-de peale, kuna Aksel Pügi oli konsulteerinud Kanada videofirmadega ja saanud teada, et VCR elueaks loetakse 15 aastat, pärast seda võivad lintidele tekkida vead. See töö sai tehtud õigeaegselt ning nüüdseks on kõik salvestatu DVD-de peal. Praegune arhiiv on 1059 DVD-d. Nendest üle poole on intervjuud. Intervjuusid on püütud ja püütakse ka edaspidi teha nii palju kui võimalik, et salvestada vanema generatsiooni mälestusi, kuna see põlvkond hakkab vaikselt manalateedele kaduma. Inimesed räägivad oma eluloo, millest tulevad välja traagilised mälestused põgenemisest, okupatsiooniaegadest, Siberist jm.

Arhiiv on väga vaheldusrikas. Kogu info on ka kataloogitud: on olemas DVD-de nimestik, kus kirjas sündmuse nimi, intervjueeritava nimi, millal üles võetud, pikkus jm. Lisaks sellele korraldas Aksel Pügi kõikidele DVD-dele lühikesed sisukokkuvõtted (kokku 136 lk.), et huvilised saaksid kiiresti kätte neid huvitava info.

See info läheb ka internetti — väljatöötamisel on klubi internetilehekülg. See teema oligi arutluseks, kui Eesti Elu esindaja klubi külastas.

Aksel Pügi on olnud klubi esimees umbes 10 aastat. Pidevalt on muretsetud uusi aparaate ja programme, tehtud uuendusi ja käidud ajaga kaasas. Aksel Pügi hoiab end hästi kursis tehnikamaailmas toimuvaga; ta õpetab ka teisi klubiliikmeid.

Nii on see klubi töö käinud juba aastakümneid ja läheb ka loodetavasti edasi. Aksel Pügi märgib, et klubis on käinud külas mitmed ajaloo-arhiiviala inimesed Eestist ja jaganud palju kiidusõnu. Keegi koguni mainis, et Eestis polegi nii laiaulatuslikku ajalugu peegeldavat kogu, nagu klubi on siin loonud.

Kahjuks on aga jäänud väikeseks klubiliikmete arv. Nimekirjas on 25 inimest, aga kui 15 tuleb korraga koahle, on see hea väljatulek, eriti talvel. Noorem generatsioon pole kahjuks klubi tegevusega liitunud. Oleks vaja uut tööjõudu — mitte vaid pealtvaatajatena, kes on samuti teretulnud, aga ka neid, kes oleks huvitatud aparatuuri kasutama.

Kes on huvitatud Eesti Kultuuripärandi Klubi tegevusest, võivad võtta kontakti: Aksel Pügi, tel. 416-6335268, e-mail ; Leida Pajur, tel. 416-7248422; Jaan Kruus, tel. 416-2294964, e-mail .

Märkmed: