Estdocs'i tiim 2009.a. Esireas par. Ellen Valter, tema taga vas. Maimu Mölder.
Kohe alguses mainib Ellen, et siin on täielikult tegemist meeskonnatööga ja tema enese isik ei ole kuidagi rohkem tähtsustatud kui teised vabatahtlikud — sest vabatahtlikkuse printsiibil festival tegutsebki.
Esimene EstDocs toimus oktoobrikuus 2005, mille programmis oli Elleni enda produtseeritud film. Esimesel aastal oli publikut umbes 250. Teisel aastal oli filmivaatajaid 600 ja kolmandal aastal 1500 ringis; viimaste aastate publikunumbrid küündivad aga juba 2000 ligi.
EstDocs’i aupatroon on olnud juba kolm aastat EV President Toomas Hendrik Ilves.
Igal aastal on linastatud umbes 20 filmi, osad pikemad ja osad lühemad. Alates kolmandast aastast on EstDocs’il vastav komitee, kes filmid välja valib. See töö toimub sujuvalt aastaringselt.
Esimesel kahel aastal juhtis festivali tegevust Maimu Mölder, alates kolmandast aastast asus etteotsa Ellen Valter. Maimu jäi edasi EstDocs’i meeskonda, tema vastutusala on PR-töö.
Kolmandal, 2007. aastal toimuski festivali n-ö läbimurre. Sel aastal sattus festivali suurfilmiks „Singing Revolution“, mis oli Kanada esilinastuseks, ja esmakordselt juhtus nii, et mitte kõik soovijad ei saanudki enam ukselt piletit osta — kõik olid läbi müüdud. Tollest ajast alates on hakanud EstDocs’i publik kasutama piletite eelmüüki.
Sellestsamast 2007.a. festivalist alates on igal aastal toimunud ka üks galaõhtu, kus näidatakse festivali n-ö hittfilmi. Tol aastal oli galaõhtu filmiks niisiis „Singing Revolution“, 2008.a. „Detsembrikuumus“ (esilinastus väljaspool Eestit, ja toimus see vaid kaks päeva pärast esilinastust Tallinnas) ning eelmisel, 2009.a. „Must-valge aken“. Noid galaõhtuid on iseloomustatud kui mõnd Esto üritust, kuna vaatajaskond on nii suur ja ka meeleolu väga pidulik ja isamaaline.
Eelmisel aastal toimus galaõhtul ka esmakordselt toimunud lühifilmikonkursi võitjate tutvustamine. Olgu öeldud, et 2010.a. EstDocs’i lühifilmikonkurss — teemal „Eestlase rõõm“ —on juba välja kuulutatud.
2007.a. läbimurret iseloomustab veel see, et siis võeti esmakordselt linastuse järel kasutusele Skype’i abil toimunud vestlus filmiasjatundajaga Eestist.
Festival on lisaks Toronto kodule ka rännanud: 2008.a. Chicagosse ja 2009.a. Hamiltoni. Tänavuseks festivalikski on vastavad plaanid tekkimas.
Festivali missiooniks on sillaehitamine väliseestlaskonna ja Eesti vahel filmikunsti kaudu ja Eesti filmikunsti tutvustamine kohalikele. Sellega seoses rõhutab Ellen mitut asjaolu. Esiteks — näidatakse filme, mis on valminud nii kodu- kui välis-Eestis. Teiseks: igal aastal tuleb kohale moderaator Eestist, olles vahendajaks siinse filmipubliku ja Eesti filmikunsti vahel. Nii tekib vastastikune mõistmine ja levib info. Kolmandaks: Skype’i ühenduse kaudu õpib siinne publik kindla peale palju enamat filmis käsitletud probleemi kohta kui vaid kinolinal nähtu. Alati arutletakse filmiga seoses olevaid teemasid, olgu selleks näiteks ajaloosündmused, sotsiaalprobleemid, sport, muusika, kunst jpm.
Veel neljandaks, mis on samuti väga tähtis: kõik filmid on varustatud ingliskeelsete subtiitritega. Nii saab Eesti filmikunsti ka laiemale publikule tutvustada, mitte vaid eestlaskonnale. Ja igal aastal käibki filme vaatamas lisaks eestlaste teistest rahvustest perekonnaliikmetele ka neid kanadalasi, kes kuidagi Eestiga seotud pole. Mõne filmi puhul on mitte-eestlastest publiku osakaal olnud koguni 25%. See on heaks võimaluseks tutvustada kanadalastele meie kultuuri. Nagu Ellen märgib, peetakse subtiitrite olemasolu festivalil nii tähtsaks, et tema ise on kaks linastatavat filmi viimasel hetkel inglise keelde tõlkinud.
Tulevikust kõneldes kinnitab Ellen, et EstDocs jätkab ka edaspidi Tartu College’i kultuuriprogrammi osana, kuigi filmilinastusi toimub ka mujal kui Tartu College’is. Festivali kasv polegi omaette eesmärk: kavatsetakse samas vaimus jätkata ja oma tuntud kvaliteeti hoida.
Üks mureküsimus on festivalil ometigi: on ju see vaid vabatahtlikule tööjõule rajatud, mis seab omad piirangud. Vabatahtlikke on umbes 20, koostööd kiidab Ellen suurepäraseks: meeskond töötab ülihästi ja kõik tunnevad, et panustavad midagi olulist, mis ka endile meeldib. Kuna kogu see korraldustöö toimub inimeste igapäevatöö ja pereelu kõrvalt, on võimatu nõuda inimestelt samasugust lojaalsust, ajapanust ja täielikku pühendumist nagu palgatööl. Möödapääsmatuid probleeme pole küll tekkinud, aga rohkem kohustusi kui seni pole vist paljud valmis endi peale võtma — kaasa arvatud Ellen, kes on arvestanud, et keskmiselt kulub tal 7 tundi nädalas EstDocs’i asjaajamistele.
Sponsorite roll on siin oluline, kuna piletitulu katab vaid veerandi kuni kolmandiku eelarvest. Kui festival peaks palgalisele tööjõule üle minema, siis festivali vist polekski. EstDocs on edukalt toime tulnud vaid vabatahtlike tööjõuga ja kavatseb edaspidigi. Ellen kinnitab, et nii tema kui paljude teiste jaoks on äärmiselt oluline anda oma vabal ajal midagi tagasi Eesti ühiskonnale, mis on temale nii palju andnud.
Ega festivali laiendamine seega otsene eesmärk polegi, küll aga tuuakse sisse erinevaid nüansse, näiteks käesoleval aastal on kavas soome-ugri temaatika, mõttes on ka vastava asjatundja kutsumine.
Üks tuleviku ideedest ongi tutvustada senisest rohkem Eesti filmikunsti ka kanadalastele. Nagu eelpool märgitud, on huvi selle vastu Kanada publiku hulgas täiesti olemas.
Lõpuks teeb Ellen üleskutse: uued vabatahtlikud on igati teretulnud! Ühendust saab veebilehe www.estdocs.com ning Facebook’i kaudu. Huvilised võiks siis saata sõnumi, andes ka teada, missugune töölõik neid konkreetselt huvitaks. Seda tuleb aga potentsiaalsetel vabatahtlikel kindlasti arvesse võtta, et tööd tuleb teha palju ja tasu on mitte küll materiaalne, kuid siiski midagi toitvat hingele.
Mis muud kui soovime EstDocs’ile hulganisti jõudu tulevikuks. Küllap on pea iga Toronto eestlane mõnd EstDocs’il linastunud filmi näinud ja eks ootavad filmisõbrad juba huviga tänavust oktoobrikuud, saamaks teada, millega festivali korraldajad seekord üllatavad.
Maimu Mölder meenutab EstDocs’i loomist:
„Aarne Vahtra helistas mulle ühel päeval, et on selline mees Eestis nimega Olev Remsu, kellel on terve hulk filme ja ta soovib neid näidata Torontos, et kas mina saaksin seda korraldada. Mina kaalusin ettepanekut ja arvestasin sellega, et ülesanne ei ole keeruline ja on põnev sellepärast, et viimasel ajal pole seda meil tehtud. On vaja saali ja publikut, viimaseks on vaja hästi ja aegsasti tehtud reklaami. Töö kaudu olin korraldanud paljusid suhtekorraldusega seotud üritusi. Ma olin kaasa löönud mitme sündmuse korraldamisel Kanada eestlaste keskkonnas, nii et tundsin siinset publikut ja arvasin, et oleks huvi filmide vastu, ma ei teadnud sel ajal, kui palju. Et kulusid madalal hoida, siis pöördusime Tartu College’i poole saalide kasutamise mõttes, et kas festival ei võiks olla nende organisatsiooni mütsi all, ja nagu öeldakse siin maal, ülejäänud on ajalugu. Neljas oluline isik filmifestivali loomise juures on Marcus Kolga. Kui ma temale rääkisin festivali ideest, läksid tal silmad kohe põlema ja ta oli nõus programmraamatut disainima. Logo disain ja esimene programmbuklett oli meeldiv üllatus ja käis üle kõigi ootuste. Kõrge kvaliteediga raamatukene oli oluline festivali maine ülesehitamise juures. Kui pärast festivali selgus, et publik soovib järgmine aasta samasugust sündmust, siis oli selleks alus olemas, kuna festivali raamistik oli algusest peale paika pandud nii, et see võiks kvaliteetselt korduda. Kui ei oleks huvi olnud, siis see lihtsalt teist aastat ei oleks toimunud. Aarne Vahtraga oli tihe koostöö eriti esimestel aastatel.
Ellen Valter on raudselt viinud festivali aina kõrgemale tasemele iga aastaga, kui tema on seda juhtinud. Tal on visioon festivaliks ja ta suudab sütitada selles huvi ka kaastegelastes, ilma kelleta meil ei oleks festivali. Mina ei oleks seda suutnud läbi viia, mida Ellen on teinud. Tema auks müts maha!“