29. juuni 2016
Tuul Sepp, Tartu Ülikooli teadur
Foto: Sille Annuk
http://arvamus.postimees.ee/37...
Kuigi IQ-testide tulemused näitavad, nagu muutuks inimkond üha arukamaks, võib tegelikkus olla vastupidine – inimliik muutub aja jooksul üha rumalamaks, kirjutab kolumnist Tuul Sepp.
Inimliigi teiste elusorganismidega võrreldes kõrget intelligentsust on võimalik põhjendada nii loodusliku kui sugulise valikuga. Esimesel juhul on arukus looduslikus valikus eelistatud kui inimese ellujäämise kohapealt kasulik tunnus. Teisel juhul ei anna intelligentsus ellujäämise koha pealt erilist eelist, kuid aitab avaldada muljet sigimispartneritele ning nii rohkem oma geene tulevastesse põlvkondadesse saata.
Intelligentsuse kujunemine
Vaatleme kõigepealt intelligentsuse väljakujunemist loodusliku valiku kontekstis. Enam kui 99% oma evolutsioonilisest ajaloost on inimliik elanud küttide-korilaste ühiskondades, kus kiire taip võis olla elu ja surma küsimus. Lisaks on ka koostöövõimekus inimliigi edukuse üheks võtmeks, ning see on tugevalt seotud intelligentsitasemega. Vajadust teha koostööd on isegi peetud üheks inimliigi kõrge intelligentsi arengu põhjuseks.
Sugulise valiku teel võivad välja kujuneda tunnused, mis pole ellujäämise seisukohalt vajalikud ning võivad mõnikord osutuda isegi kahjulikeks. On väidetud, et inimese intelligentsus on küttide-korilaste ellujäämisvajadusi silmas pidades ebavajalikult kõrge. Intelligentsuse väljundid nagu keel, muusika ja kunst ei mänginud meie esivanemate ellujäämises olulist rolli. Ka jänes saab lõvi eest põgenetud ning oma kõhu täidetud, ilma erilise vajaduseta kõrge intelligentsuse järele. Selle teooria kohaselt on inimeste arukus välja kujunenud kui sekundaarne sootunnus, ehk siis arukusel polegi suurt muud funktsiooni kui sigimispartneritele muljet avaldada ning reklaamida häid geene, tugevat tervist ning stabiilset arengukeskkonda.
Kas looduslik valik võiks tänapäeval kõrgemat intelligentsust eelistada? Vastus selle küsimusele oleneb eelnevast: arusaamisest, milleks meie ülejäänud elusloodusega võrreldes kõrge IQ üldse välja kujunenud on. Kui seda on vaja lõvi eest põgenemiseks, sooja saamiseks ning toidu hankimiseks, siis ilmselgelt on praegu surve kõrgema IQ suunas vähenenud. Tänapäeva ühiskonnas, kus on oluliselt vähem nälga ja haigusi kui meie esivanemate maailmas, ei sõltu ellujäämine kuigi palju intelligentsusest.
Mida annab kõrgem IQ?
Selles kontekstis on huvitav uurida, kas inimeste intelligentsus ja õppimisvõime aja jooksul väheneb või kasvab. Teadusuuringud annavad vastukäivaid tulemusi. Ühelt poolt on IQ-testides saadud keskmised tulemused aja jooksul üha tõusnud. Teiselt poolt on selgelt näha düsgeenilise valiku toimumist – juba 19. sajandist alates on kõrgema intelligentsitasemega inimesed saanud keskmiselt vähem lapsi kui madalama IQ-ga inimesed.
Kui kõrgem IQ sigimisedukust ei suurenda, ei anna suuremat intelligentsust eelistav suguline valik keskmise IQ taseme tõusule mingit efekti. Mitmed uuringud on näidanud, et inimeste reaktsiooniaeg – tunnus, mis on IQ-ga tugevas korrelatsioonis – on viimase sajandi jooksul aeglustunud. Lisaks on viimase paarituhande aasta jooksul suurenenud mutatsioonide hulk intelligentsust mõjutavates geenides ning ennustuste kohaselt on tulevikul varuks veel mõned mutatsioonid, mis meie intelligentsuse praegusel tasemel püsimajäämise kahtluse alla seavad. Geeniuuringute põhjal on isegi väidetud, et inimeste IQ tipnes umbes paartuhat aastat tagasi ning on sellest ajast alates langustrendis olnud.
Nende uurimustega vastuolus on nähtus nimega Flynni efekt – IQ testide keskmiste tulemuste ühtlane ja märkimisväärselt suur tõus viimase sajandi jooksul. Numbrites ei pruugi see välja paista, sest IQ-testide kasutuselevõtust alates on neid korduvalt ümber tehtud ja standardiseeritud. Kui aga tänapäeva inimestel paluda sooritada nende vanavanemate-aegseid IQ-teste, saavad nad keskmiselt kõrgemaid tulemusi. See IQ-taseme kasv on silmapaistvalt kiire – keskmine IQ kasvab tempos u 3 punkti kümnendis ning kasvutempo aeglustumist pole siiani märgata.
Millest tuleneb Flynni efekt? Tõenäoliselt on põhjuseks paremad lootelise arengu tingimused, parem toitumus ning väiksem eksponeeritus ohtlikele ainetele nagu näiteks plii. Ka antibiootikumide kasutuselevõtt on võimaldanud inimese kehal suunata oma ressursid aju arengusse, mitte haigustekitajate vastasesse võitlusesse. Meie IQ potentsiaal võib olla küll viimaste aastatuhandete jooksul langenud, kuid see-eest realiseerime me selle potentsiaali praegu oluliselt suuremas ulatuses kui kunagi varem oma evolutsioonilises minevikus. Õppimis- ja arenemisvõime on tunnused, mis võivad inimkonna lolluse kätte hääbumisest päästa.
Seega on õnneks kaheldav, kas Homo lõplikult oma ühest või mõlemast sapiens'ist ilma jääb. Mingil määral jääb ellujäämine alati arukusest sõltumatu, nagu näitavad omaenda rumaluse tõttu surma saanud inimestele pühendatud Darwini auhinnad. Ilmselt on meil veel ka omajagu arenguruumi oma aju täie potentsiaali rakendamisel. Samas tuleb leppida sellega, et tõenäoliselt ei ole tulevatel aastatuhandetel elavad inimesed meist kuigi palju arukamad.
