Pika päevakava raames esitati üksikasjalikult tegevusaruandeid, asukohamaade muresid ja ka edusamme. Koosoleku arutelust selgus järgmisi fakte/tähelepanekuid. Soome esindajad olid veendunud, et nende asukohamaal viibib praegu umbkaudu 100 000 eestlast, kas ajutiselt või alaliselt. See on amorfne kogukond, ilma esindusorganisatsioonita. Senini on väidetud, et Soomes võib elada umbes 50 000 eestlast.
Kasahstani eestlaskond – vähemalt need, kes suuremas osas on Karaganda sunnitöölaagrisse viidud eestlaste järeletulijad – võib koosneda umbes 3000 inimesest, kelle kodune keel on vene keel, aga kes iseteadlikult peavad end eestlasteks. Kasahstani delegaat Sergei Lodi on mõlema vanema poolt sünnijärgne Eesti kodanik. Kuigi ta ei tunne ennast veel täiesti kodus eesti keeles, ta õpib seda usinalt ja teatab, et nimede eestistamine Kasahstanis on võtnud hoogu.
Ukraina Moskva-lembelise valitsuse suhtumine väikesesse eestlaste ühiskonda on tunduvalt jahenenud. Seni aktiivselt kaasatud eestlased on välja jäetud valitsuse vähemusrahvaste nõuandvatest nõukogudest. Eesti täienduskoolile on antud kehvemad valikud edasipüsimiseks ja arenemiseks.
Venemaa eestlased on uhked Peterburi Jaani kirku taasavamise üle, mis tähistas väga vaevaliste pingutuste positiivset saavutust. Ees ootab veel võitlus kohaliku bürokraatiaga, mis nõuab sihi- ja meelekindlust.
Pikemad arutelud hõlmasid järgmisi päevakorra punkte:
Kas moodustada töörühm, mis uuriks võimalusi ülemaailmseks koostööks meie kohalike eestikeelsete väljaannete vahel ja Toronto toimetusega asuv internetiportaal www.eesti.ca? Jah.
Kas lõpetada ESTO-d pidulikult ja soliidselt järgmiste Lääneranniku Eesti Päevade raames 2013.a. San Fransiscos? Ühise seisukoha puudumisel saadab ÜEKN esindajad San Franciscosse, et sondeerida pinda järgmise ESTO korraldamiseks seal LEP osana.
Kohal viibisid ning võtsid sõna EV suursaadikud Merike Pall Taanist ja Jaak Jõerüüt, Stockholmist. Tagasi valiti aklamatsiooni korras senini esimees Jaak Juhansoo Bostonist.