Keskerakonna esimehe rahaküsimisskandaalil on üks puhastav mõju. Üle hulga aja saab nähtavaks, et kirjutatud seadusetähe kõrval on ühiskonnale olulised eetikanormid. Pole paragrahvi, mille vastu Edgar Savisaar eksis, aga ometigi on ilmselge see, et ta eksis. Eesti ühe suurema erakonna sõltuvusse seadmine piiritagusest suurrahastajast on julgeolekurisk. Venemaa Raudtee seost Kremli poliitikaga pole vaja tõestada.
Siit jõuame ka laiemalt erakondade rahastamist puudutavate küsimuste juurde. Kas vastav seadusandlus on auklik? Teatavasti jõustub uuel aastal erakondade rahastamise seaduse uus redaktsioon. Savisaare teo kohta ei ütle kumbki redaktsioon midagi. Karistusseadustik tuleks kõne alla juhtudel, kui rahasaamisega kaasneb mõjuvõimuga kauplemine või kui vastuvõetud annetus jäetakse deklareerimata.
Kriitikat on pälvinud tõik, et keelatud annetuse vastuvõtmine pole uues seaduses muul moel karistatav kui sellega, et selline annetus tuleb kanda riigieelarvesse. Ma ei välista, et see sanktsioon võib olla lahja. Arvestades aga, et Savisaar kauples hiigelsummat sularahas ning sularaha oli mängus ka Villu Reiljani Rahvaliidu loos, võiks mõelda hoopis rahapesu tõkestamisele või sularahaannetuste piiramisele.
KAPO-t on muuhulgas kritiseeritud selle eest, et ta ei lasknud Savisaarel lõpuni minna. Teisisõnu tulnuks lasta tekkida olukorral, mis võimaldanuks Keskerakonna esimeest karistada. Arvan siiski, et KAPO ei ole oma tegudes eksinud. Meenutan taas president Paksase afääri Leedus, mis paiskas maa pikalt vindunud poliitilisse kriisi. Paksast ei tõkestatud ennetavalt, Vene päritolu raha kasutamine valimiskampaanias toodi avalikkuse ette hiljem.
Nagu Paksas ei astunud ise tagasi, nii ei astu ka Savisaar tagasi ei Tallinna linnapea ega Keskerakonna esimehe kohalt. Kuid kui Paksas oli Leedu riigi õnnetuseks president, siis Savisaarel ilmselt puudub edaspidi võimalus saada presidendiks, peaministriks või ministriks. President Ilvese sellekohane avaldus on selge signaal Eesti ühiskonnale. Pikemas vaates tähendab Savisaar Keskerakonna jaoks poliitilist isolatsiooni.
Mis aga puudutab erakondade rahastamist, siis on naiivne loota, et seda korrastavad üksnes karmid karistused. Hoopis paremini korrastab seda ühiskondlik arvamus ja valijate käitumine. Savisaar on alatasa lootnud sellele, et Eesti avalikkuse ja teiste erakondade hukkamõist mobiliseerib tema valijaid. Tõenäoliselt näeme lähikuudel veel mõndagi etendust, kus Tallinna eelarveraha suunatakse linnapea egotsentrilise valimiskampaania teenistusse. See ei peata ajaloo kulgu – tegelikult läheneb Savisaare ajastu nüüd oma lõpule.