Anna Zhigure: „Ja siiski nii lähedal“, Läti keelest Ita Saks, Kirjastus Olion“, 1999, 198 lk.

Tegemist on taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimese suursaadiku Soomes, Anna Zhigure mälestustega. Zhigure on ühtlasi läti kirjanik ning tõlkija soome ja eesti keelest oma emakeelde.

A. Zhigure on läti ühe kirjandusklassiku Edvarts Virza tütretütar. E. Virza sündis 1883 ja on samavanune meie Marie Underiga, kuid debüteeris juba 1906, seega kümme aastat ennem Underit. Mõlemad said kuulsaks toonastes oludes radikaalse armastusluulega.

Virza oli ainult kuus aastat noorem A. H. Tammsaarest, kuid mõlemad surid mõned lühikesed kuud ennem juunipööret 1940. Niihästi Virza kui Tammsaare on kirjutanud maaelust. Samuti on Virza kirjutanud ühe proosapoeemile sarnaneva teose ühe läti talu inimeste elust ühe aasta jooksul. Lätlased peavad Virzat kõige lätilikumaks luuletajaks. Oma proosas on ta sama meisterlik kui Friedebert Tuglas. Just enne oma surma kirjutas ta lahkumislaulu „... Aeg sellel suvel enam vanu teid ei talla // on lilled nukrad mesi mõrujas.“

Anna Zhigure sündis 1948 Venemaale mobiliseeritud Janis Zhigursi ja Amarillis Lieknis-Virza tütrena. Anna sündimise ajal oli isa tegev Läti nukuteatris, kuid vallandati sealt Stalini ajal, kui abiellunud „rahvareeturi“ tütrega.

Edvarts Virza lesk küüditati Siberisse 1951 ja tuli sealt tagasi halvatuna 1956. Samal aastal hakkas Lätis end tundma andma venestussurve, esmalt koolisüsteemis, sest õpikud olid tõlgitud vene keelest. Ennem keskkooli lõpetamist kirjutab Anna Zhigure, et „...meid heidetakse koolist välja rohelistena, kuna keskkooli kursust lühendati aasta võrra.“ Seega 10 aastat tavalise 11 asemel.

Kuna Annal oli perekonna tõttu sidemeid Eestiga, siis otsustas ta astuda Tartu Ülikooli, kuid konkurss sissepääsemiseks oli suur. Nii oli ta kohal juba ühel varasel märtsikuu hommikul 1966 ja läks otsekohe professor Paul Ariste jutule. Viimane avastas õigeaegselt, et tegemist on kadunud hõimurahva, liivlaste, liikmega ja ütles tüdrukule pikema jututa: „Tule aga !“ Selle kohta kirjutab Zhigure oma mälestustes „... mida rohkem aega on sellest märtsikuu hommikust möödunud, seda tänulikum olen ma temale nende sõnade eest. Kui ta oleks midagi muud öelnud - nagu „see pole kerge“ või „sa ei oska eesti keelt“, siis poleks ma kunagi söandanud tulla.“ Veel sama aasta suvel toimus sissastumiseksam eesti kirjanduses ja kirjand, mille ta kirjutas läti keeles. Ajaloos vastas ta vene keeles ja saksa keelega sai kuidagi hakkama. Ülikooli soome-ugri keelte kateedris oli palju aspirante Venemaalt, kuid Anna oli ainus, keda lasti õppida koos eestlastega.

Sel ajal tekkisid isiklikud tutvused omavanuste kirjainimestega nagu Paul-Eerik Rummo, Jüri ja Ülo Tuulik, Jaan Kaplinski, Mati Unt jt. Oma Tartu-perioodi kohta kirjutab ta „...minule avas see akna Soome ja ülejäänud Euroopasse.“ 1980-ndate aastate teisel poolel, kui Baltimaadel algas laulev revolutsioon, oli kerge leida ühist keelt.

Zhigure lõpetas Tartu Ülikooli 1973 ja ütles „...minu diplomile oli kantud filoloog ja toimetuse töötaja“, sest ülikooliaastatel edastasid mõned kursusekaaslased tema repotaazhe ja sõnumeid Lätist Eesti Raadios.

Naastes Lätisse, oli raske leida õiget tööd ja ta püüdis ennast elatada eesti keelest tõlkimisega, kuna toonased noored eesti autorid oli poolenisti keelualused. Lõpuks sai ta tööd Läti Kirjanduse Liidu väliskonsultandina ja ühe lühikese stipendiumi Soome Kirjanduse Informatsiooni Keskusse, kus peatselt tekkisid isiklikud tutvused ja lõpuks abielu soome ajakirjaniku Jukka Rislakkiga.

1988. a oktoobris loodi Baltimaade Rahvarinne ja sealtpeale leidsid aset pöördelised muutused. Nagu me juba teame, oli üleminek uuele korrale ajavahemikul 1990. a lõpust - 1991. a augustikuuni Lätis ja eriti Leedus palju raskem ja verisem kui Eestis.

Toon mõned väljavõtted sellest päevikust, mida ta oma mälestustes on kirja pannud. 18. nov. 1990 „...Daugava vesi on mürgitatud. Mürkained olevat valgunud sisse Valgevenest Novopolotskist. Riia kohal tiirlevad helikopterid. Sõjavägi on lahinguvalmis.“ 12. nov. „... TV uudised teatavad, et läbirääkimised NSV Liidu peaministri Rõzhkoviga on nurjunud“. 17. nov. „...Gorbatshov on laiali saatnud nõukogu ja tahab välja kuulutada presidendi ülimuslikkuse, mis tähendab sõjaseisukorda.“ 18. nov. „...Rahvanõukogu istungil (18.11.1918) kuulutati välja Läti Vabariik“. 2. jaan. 1991 „...Täna öösel vallutasid mustad baretid Ajakirjandusmaja“. 8. jaan. „...Lätti tuuakse sisse dessantväed, ligi 2000 meest“ 13. jaan. „...Vilniuses vallutati raadio, telefonikeskus ja RV hoone.“ 15. jaan. „...Boris Jeltsin pöördub Baltimaadel teenivate sõjaväelaste poole mitte tulistada rahulike elanike pihta. 16. jaan. „...Leedu ohvrite matusepäev“. 21. jaan. "On surnud neli inimest, raskelt kannatada saanud kaks. Kui palju haavatuid, seda keegi ei tea." 25. jaan. "Lätis on leinapäev. Tuhanded inimesed saadavad langenuid.“ 27. jaan. "Vaherahu jätkub, kuid ainult ajutiseks.“ 19. aug. 1991 „Gorbatshov on kukutatud. Sõjavägi ja julgeolekukomitee on võtnud võimu üle .“ Kuid viimaks ometi, 23. aug., on sissekanne „...Venemaa tunnistab Baltimaade iseseisvust. Kõikjal langevad Lenini monumendid.“

18. oktoobril kirjutab Anna Zhigure „... Äsja helistas Janis Jurkans ja ütles, et õnnitleb mind, kuna olen nimetatud Eesti ja Soome saadikuks.“ Alguses kavatseti rajada saadiku residents Tallinna, kuid Soome valitsus otsustas majanduslikult appi tulla ja Balti riikidele rajati saatkonnad Helsingisse. Helded olid ka erafirmad, kes saatsid mööblit, töölaudu ja riiuleid. Mõned aastad hiljem restaureeriti ennesõjaaegne Läti saatkonnahoone 1994. Just samal aastal, kui kui Nõukogude väed lahkusid Eestist ja Lätist. Selle kohta kirjutab Anna Zhigure „... on maha käidud suur poole sajandi pikkune ring. Oli eriline tunne avada lukust sedasama ust, mida viimane Läti saadik Soomes lukustas 55 aastat tagasi. Ei tohi unustada seda sajandit, mis me rahvale on olnud nii raske.“

Märkmed: