Kolonel Vilhelm-Richard Kohal.
Foto: perekonnaarhiivist
Foto: perekonnaarhiivist
Kooliteed alustas poiss 8-aastaselt külakoolist. Pärast Tartu Reaalkooli lõpetamist astus ta Vilna (Vilniuse) sõjakooli, mille lõpetas 1912. a nooremleitnandina.
Teenistus tsaariarmee 115. Vjasemi jalaväepolgus viis noore ohvitseri 20. juulil 1914 Esimese maailmasõja rindele sakslaste vastu. Samal aastal sai ta kaks korda haavata ning teda autasustati Püha Anna 4. järgu ordeniga pealdisega „vapruse eest“ ning Püha Stanislavi 3. järgu ordeniga mõõkade ja bantidega. Riviteenistuses kõlbmatuks tunnistatuna suunati ta armee peastaapi. 1916. a autasustati teda Püha Anna 3 järgu ordeniga. Teenistuse vene armees lõpetas V-R. Kohal 1918. a. kapteni auastmes.
Järgnenud üleskutsele – naasta kodumaale – jõudis ta Eestisse 1919. a sügisel. Peatselt määrati ta Tartu Side ja Päästejaamade Valitsuse Rannavalve osakonna ülemaks. Vasknarvast Võõpsuni hõlmanud piiriala oli Vabadussõja aegadel üsnagi rahutu kant. 1921. a. määrati Vilhelm-Richard Kohal 2. jalaväepolgu Kuperjanovi Partisanide Pataljoni ülemaks. Kõrge moraali ja õiglustundega ohvitserina oli ta valitud polgu ja rügemendi ohvitseride kogude juhatuste esimeheks ning ohvitseride aukohtu esimeheks.
1927. a. lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Suunatuna 1928. a. Kõrgemasse Sõjakooli, oli ta selle lõpetamise järel 1930 – 1934. a. määratud sõjaväe esindajaks Läti ja Leedu Vabariiki. Nende aastate jooksul autasustati teda mitmete Eesti, Läti ja Leedu aumärkidega. Järgnes rutiinne teenistus 2. Üksiku Jalaväepolgu ülemana. Ühtlasi oli ta 1936 – 1939 valitud diviisi ohvitseride aukohtu liikmeks. Vilhelm-Richard Kohal vabastati tegevteenistusest 31. augustil 1940 koloneli auastmes.
Algamas oli uus elu „õiglases tööliste ja talupoegade riigis.“ 14. jaanuaril 1941 arreteeriti Vilhelm-Richard Kohal ENSV julgeolekuorganite poolt fabritseeritud ja prokuratuuri poolt sanktsioneeritud süüdistusmaterjalide põhjal „kontrrevolutsioonilise tegevuse“ eest. Trükitehniliselt paljundatud „tunnistus“ V.-R. Kohalile tundmatu naisarestandi allkirjaga oli ainukeseks asitõendiks tema hilisemal süüdimõistmisel. Seda vaatamata asjaolule, et tunnistaja end peale allakirjutamist üksikkongis üles poos. Juulis 1941 juulis võttis V.-R. Kohal vanglas osa kolmepäevasest protestinäljastreigist, mille eest algatati tema vastu uus kriminaalasi süüdistusega nõukogudevastases propagandas kaasvangide hulgas. Tunnistajatena esinesid vangid, kes eesti keelt küll ei mõistnud, kuid tegid järeldusi meelsuse ning vestlusteemade üle peamiselt miimika ja intonatsiooni põhjal.
28. augustil 1941 mõisteti ohvitser erinõupidamise otsusega 8 aastaks parandustööde laagrisse. Seoses sõjategevusega viidi vangid Eestist Venemaale; V.-R. Kohal sattus Kirovi vanglasse.
Vilhelm-Richard Kohal suri ilmselt kurnatusse 8. mail 1942 Kirovis Vjatlagis. Tundub, et tema kuritegu uue „kodumaa“ ees oli nii suur, et NKDV erinõupidamine mõistis ta kolm kuud peale maisest elust lahkumist, 8. augustil 1942 surma mahalaskmise läbi koos kogu vara konfiskeerimisega.
Tõenäoliselt 1944. a õnnestus kolonel Kohali perekonnal (abikaasa Glafiira (sünd. 1896), tütred Kiira (sünd. 1916) ja Irina (sünd. 1922) ning poeg Uno-Peeter (sünd. 1929)) põgeneda välismaale. Kahjuks nende edasisest käekäigust ei ole palju teada. Kuigi kolonel Vilhelm-Richard Kohal on praeguseks täielikult rehabiliteeritud, on justkui NKVD vaim nüüd, 65 aastat pärast ohvitseri surma hetkeks jällegi meie kõigi peade kohal hõljumas. Loodan, et lahkumiseks jäädavalt.
