Mari-Ann Kelam. Kogu südamest. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2002, 360 lk.
Millegipärast ei taha ka nüüd, 10+ aastat pärast Eesti taasiseseisvumist vaibuda vana argument selle üle, kes on “õige” eestlane. Oleme kõik eestlased, keda maailmapoliitika, sõjakeerisest välja on mõjutanud. Väikese rahva huvides pole sugugi näha vajadust täpsustada, kas eestlane on välis-, ulgu- või kodumaalane. Sünnikoht, asukohamaa ei ole määrav — otsustav on see, kelleks ennast pead.
Mari-Ann Kelam sündis 1946 Saksamaal Ansbachi põgenikelaagris, Tallinnast põgenenud vanematele. Sealt laagrist on ta esimesed mälestused olemas, kuidas rahvus sidus, kuidas hirm, et baltlasi võidaks anda Nõukogude Liidule välja ei lubanud sellist killustunud lähenemist.
Saksamaal õppis Mari-Ann lugema ja kirjutama, muidugi eesti keeles, mida aga õpetada ei saanud, oli rahvuslikku identiteeti.
Tema vastilmunud raamat “Kogu südamest” on erakordne teos, mis kirjeldab autori elu teekonda, kuidas see viis Ameerikast oma vanemate sünni- ja kodumaale. Viimastel aastatel on ilmunud palju nn. memuaristika vallast, sõnavabadus ja tsensuur on kadunud. Neid raamatuid on olnud häid ja halbu, aga niisugust nagu “Kogu südamest” pole veel kirjutatud. See peaks olema sundlugemine kõigile, kes ikka teevad vahet, kes on õige eestlane, kes “pole”. Õpetab palju — kuidas toimus rahvuslik ja lobitöö Ameerikas, mille vajadus pole isegi praegu lõppenud. Mari-Ann Kelam ja teised samutimõtlejad rajasid aluse Washingtonis, et näiteks praegu Balti riike kaalutakse NATOsse võtta, et USA ametlik välispoliitika kunagi ei tunnistanud Balti riikide vägivaldset ja ebaseaduslikku anastamist.
Jõuame aga natuke ette. Huvitav on ka lugeda lapsepõlvest, millest võrsus tulihingeline patrioot. Papa (Kirill - Kira - Dotsenko), mamma Karin, vanaema Babi ja Anne — nii nimetasid Mari-Anni vanemad ja kõik sõbrad — sõitsid siis, kui pisike plika oli nelja-aastane, üle ookeani, Ohiosse, kus algas kuueaastaselt kooliteekond. Ainsa lapsena oli Annel vanemate terve tähelepanu, mis muidugi aitas võõral maal kohaneda. Samuti aitas see ka rahvuslikku omapära säilitada. Papa ehitatud esimene kalapaat kandis nime “Eesti”, Dotsenkod pidasid lugu eesti kultuurist. Ei tulnud küsimuse allagi, kas assimileeruda — st. olla ameeriklane selmet eestlane. Vanematel sõjapõgenikel oli küll kohanemisega, uue keele õppimisega raskusi. Ent Anne ja ta vanemad suutsid ameeriklastele selgeks teha, et on olemas maa nimega Eesti, tegutsesid nagu võimalik pagulaskonnas aktiivselt. Neil päevil tugevnes Anne arusaamine, et Eestile on tehtud ülekohut — sai vanematelt tugeva õiglustunde, mis tänaseni ilmne.
Kõige olulisem osa teosest käsitleb aga 1970ndaid ja 1980ndaid aastakümneid. See oli eesti pagulaste tegevuses eriti huvitav ja määrav ajajärk. Ka aeg, mil Mari-Ann Rikken kasvatas oma poega ja tütart, tegutses esimese abikaasa firma kaasomanikuna seal raamatupidajana, ja ta poliitiline tegevus algas. Esimesed näitajad olid avalikud etteastumised, Estodel osalemised, Vabariigi aastapäevade aktusekõned Ameerikas. Neid kõnesid kirjutas Mari-Ann kaua, põhjalikult ja suure ettevalmistusega, mamma abiga harjutas kodus enne aulasse minekut.
Abielu viis Washingtoni lähistele, kus algas poliitiline tegevus. Eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamise toimkonna sekretärina 1984-1989 õppis Mari-Ann, kuidas lobitööd teha. Ta teadis, et vabadusse pääsenutena on Ameerika eestlastel tohutu kohustus — Jüri Kukk, Lagle Parek, Enn Tarto, Mart Niklus said ainult põhimõtteliselt protesteerida. Ameerikas tuli kongressi kogu aeg teavitada, ajalehtedele artikleid, lugejakirju saata. Tutvus lehetoimetajatega aitas avaldamisele kaasa. Aga et vältida liigset oma nime ilmumist — mida mõni toimetus ehk “pommitamiseks” peab, tarvitas ta ohtralt varjunimesid — Anna Pihta, Anne Eastlane, Ella Vabadus, Hirmus Vihane. Iga ilmunud kiri, iga saadetud faks koostati vabast ajast, perekasvatamise kõrvalt.
Kohtumine Reaganiga oli meeldejäävamaid kogemusi Washingtonis, eriti siis, kui president kuulutas välja Balti vabaduspäeva 1982, mida märgiti 13. juunil 1983, tähistades samas ka küüditamise 42. aastapäeva.
Poliitika sai tööks — ERKÜsse valimine 1987, JBANCI Washingtoni büroo juhatamine, Hirvepargi meeleavalduste, kasvavate vabadusnõuete esitamine Washingtonis — poliitika valitses igapäevast tegevust.
Kahjuks nendib autor, et pagulaseestlaste hulgas oli neid, kes tarvitasid juhust, et poliitikutega fotode peale pääseda, aga aktiivset tööd, lobist osavõtmist ei soovinud oma kukile võtta. 1970-ndail aastail oli paguluses küllalt neid, kes arvasid, et Eesti okupatsioon on liiga kaua kestnud, Eesti enam vabaks ei saa. Ettekäändeid passiivseks jääda leidus alati. Sellises “pealtnäha lootusetus” olukorras alustas Mari-Ann Rikken võitlust Eesti vabaduse eest. Et Mari-Ann, Olaf Tammark ja paljud teised seda on teinud, kinnitavad tulemused.
Raamatu peamine osa on rajatud sellele võitlusele, palju lisavad juurde ajakohased fotod. Asendamatu on raamatu addendum — Mari-Ann Rikkeni ingliskeelsed kirjutised USA poliitikutele, ajalehtedele. On tõesti hea läbilõige ajastust, annab mõista, mis tiivustas inimest näiliselt võitmata võitlust pidama.
Allakirjutanu on mitu head aastat pidanud Mari-Ann Kelamiga elektrooniliselt kontakti; vapustab ta töövõime. Ta oli Välisministeeriumi pressiesindaja 1993-1996, Isamaliidu välissekretär 1996-1999 ja praegu Riigikogu IX kooseisu liige. Kõige selle kõrvalt on tal mahti ja aega, energiat, et saata ülemaailmselt laiali artikleid, mis käsitlevad Eesti ja baltlaste probleeme, vene lähenemisi jpm.
Mari-Ann Kelam on elavaks kinnituseks oma uskumisele — headus lõpuks võidab, ka Eesti tingimustes.
Teda ajendas kirja panema oma elu mitmesuguseid episoode teadmine, et taasvabanenud Eestis teatakse väga vähe pagulaseestlaste tegevusest ja vabadusvõitlusest. Kuidas hoiti elus unelm vabast ja demokraatlikust riigist, “kus olid kasvanud meie vanemad ning mida tahtsime pärandada hoidmiseks ja edasiarendamiseks oma lastele. See, et Eesti vabanes, on sadade ja tuhandete inimeste õiglustunde, unistuste ja jõupingutuste tulemus.” Ainuüksi selle valgustamiseks tuleks “Kogu südamest” lugeda. Kõikjal — Narvas, Norilskis, New Jerseys.
Mari-Ann kirjutab oivaliselt hästi eesti keeles, isegi kui ta tunneb inglise keeles paremini enese olevat kodus. Nagu ta ise oma saatesõnas ütleb, raamatu kirjutamisega katsub ta valgustada enese elu, rahva kannatusi, uut lootust. Ta ütleb — “parem on süüdata üks küünal, kui kiruda pimedust. Tahan selle mälestusteküünla süütamisega anda oma tagasihoidliku panuse meie rahva suhteliselt varju jäänud püüdluste, võitluste ja läbielamiste paremaks valgustamiseks.”
Tagasihoidlik panus? Sugugi mitte. Siit loeme, mida tähendab olla eestlane, oma rahva eest võidelda, sõltumata asukohamaast, oludest, isegi kui tulevik paistab olevat pime ja jõhkralt ebaõiglane.
Kordan — sundlugemine igale eestlasele.
