Kasvasin imikust keskkooliõpilaseks aastail, mil Eesti Vabariigis kehtis esimene põhiseadus. Neist aastaist on mul palju mälestusi ja loomulikult on need lihtsameelsed. Aga mis siis! Olen järgnenud kümnendeil elanud viiel maal ja märganud, et kuskil ei ole lihtsameelsus keelatud. Need on kõik olnud demokratlikud maad.
Mõtlen oma imikupõlvele seda hardamalt, et tänavune jüripäev, 23. aprill, tähistas 85 aasta möödumist EV esimese parlamendi, Asutava Kogu kokkuastumisest a. 1919; et veidi üle aasta pärast seda, 15. juunil 1920, võttis seesama Asutav Kogu vastu EV esimese põhiseaduse, ja et see Loksa kellasepp, kes aitas Asutavas Kogus seda põhiseadust teha, oli minu isa Jakob Mikiver.
Võtan neid Eesti Vabariigi sünnietappe lapseliku rõõmuga nagu perekondlikke tähtpäevi, ärgu pandagu pahaks. Tegelikult olin põhiseaduse sünni ajal ainult pool aastat vana. Aga peatselt järgnesid aastad, mil ühele lapsele sai peaaegu täiesti selgeks Eesti vastsündinud Vabariigi küllaltki avar poliitiline spektrum. Neil aastail omandasin oma esimesed ja võibolla põhilised teadmised poliitilistest erakondadest. Nüüd näen, et mu hinnangud neile on olnud suurel määral mõjutatud sellest, keda ma juba lapsepõlves õppisin tundma kui „sotsi“, „vapsi“, „potipõllumeest“ (konservatiivi) või „Koodi-Jaani“ jüngrit (rahvaerakondlast).
Poliitiliselt ebakorrektne, aga lapsele lubatav on tõik, et mõeldes ühele erakonnale, mõtlen ma kõigepealt onule või tädile, kes oli mulle selle maailmavaate portaalfiguuriks. Neid oli mul Loksal kolm, võibolla ka neli, kui kaasata neid, kelle nime ma ei mäleta.
Mu sotsiaaldemokraadi etalon oli meie lähedane naaber Johannes Piirimaa. Ta tegi puusepatööd vabakutselisena, omamata iseseisvat töökoda, mängis tuletõrje puhkpilliorkestris tähtsat soolopilli, baritonpasunat, ja laulis haridusseltsi meeskvartetis teist tenorit. Üles kasvanud samas Peipsi-taguses eesti asunduses (Simititsas), kus minu isagi, oli Piirimaa lausa perekonnasõber.
Mõnikord asendasin alevi postiljoni ja kandsin kirju laiali. Piirimaa juures nägin kaht meeldejäävat kultuurimonumenti. Tema raamatukapiks oli voodialune kast, aga selle seest tõmbas ta välja Tammsaare „Tõe ja õiguse“, kui ta mulle kirjandusest rääkis. Ja teiseks käis tal Rahva Sõna, mis oli eesti sotsiaaldemokraatide häälekandja. Isa oli olnud selle lehe toimetuses skandinaavia asjade referent (ta valdas nii soome kui rootsi keelt) ja osales Asutava Kogu töös sotsiaaldemokraatide nimekirjas ühe asendusliikmena. Hiljem ta loobus parteist ja poliitikast ning hääletas enamasti Jaan Tõnissoni rahvaerakonnale. Jäi meelde, kui ta kord, kui koos saunas olime, mulle sotsialismi ideed selgitas: „Mõte on ilus. Riik maksab kõik välja, kasvõi ümbermaailmareisi. Ainus viga — see ei ole kahjuks praktiliselt labiviidav.“
Kommunistidest ei olnud Loksal palju kuulda. Teadaolevalt hääletas neile tellisetehas kümnik (või meister) Kaarmann. Väikese poisina kartsin Kaarmanni, küllap selle tumeda varju tõttu, mille heitis kommunistidele nende 1924.a. mässukatse ja millest teadvustusin juba koolieelikuna. Kuid see kartus haihtus. Bolshevike partei suleti ja vähehaaval selgus, et vana Kaarmann oli üsna ohutu mees. Kellele ta pärast 1924. aastat hääletas, ei tea. Käisin julgesti kalal ta poja Valtriga, kes oli oma klassi parim õpilane (üks aasta minust taga). Ei mäleta aga, et oleksin nende kodus näinud kommunistlikku kirjandust.
Määratult rohkem on mul mälestusi eesti põllumeestest, kes moodustasid vabariigi poliitilise spektrumi parema tiiva. Tegelikult on need mälestused peaaegu kõik pärit ühestainsast talust — „Vanakõrtsi“ perest —, mis oli minu kodust otse üle tee. „Vanakõrtsil“ veetsin koos omavanuse perepoja Endliga suurema osa mitmest oma lapsepõlvesuvest. Võiks öelda — otse elasin neil, käies Endliga koos karjas, risteldes jõel, püüdes kala, suitsetades salaja sambla-plotskit ja mängides indiaanlasi või ka neegreid.
(Järgneb)
Ühe imiku poliitilisest päevikust (1)
Arvamus
TRENDING
