Paar päeva pärast Eesti Vabariigi juubeliaasta pidulikku algust, 30. novembril korraldasid Konstantin Pätsi muuseum ja Tallinna teadlaste maja esindusliku ajalookonverentsi „Alasi ja haamri vahel“, kus esitleti ka samanimelist, president Pätsile pühendatud artiklite ja mälestuste kogumikku.
Värske kogumik käsitleb Eesti esimese presidendi isikut, tööd ja saatust. Lugeja leiab siit mitmekesise läbilõike Konstantin Pätsi elust ja võitlusest alates tema noorusest ja lõpetades raugaeaga Venemaa vangilaagris. Osa raamatust on pühendatud presidendi surmajärgsele saatusele – tema maise põrmu leidmisele ja ümbermatmisele Eestisse.
Alasi ja haamri vahel
Rohkete ajalooliste fotodega kogumiku avaloos „Tule ja jää vahel“ kirjutab Pätsi muuseumi esimees Trivimi Velliste: „Öeldakse, et ühes veetilgas võib peegelduda terve maailm. Nõnda võib ühe inimese saatuses täielikult kajastuda tema maa ja rahva saatus. Pole kahtlust, et Konstantin Pätsi saatus on otsekui Eesti Vabariigi saatuse võrdkuju.“ Ta nendib kahetsusega, et meie ajaloo nii kesksest kujust pole veel korralikku monograafiat kirjutatud. 1940. aastal ilmuda jõudnud Eduard Laamani „Konstantin Päts: poliitika- ja riigimees” korjati kohe müügilt ära.
Raamatust saame lugeda ka Pätsi kaasaegsete mälestusi: nii mäletamisi poisieast kui ka riigivanema külaskäigust tõuloomade näitusele või mälestusi tema Pärnus suvitamisest jpm. Siin on huvitavaid pisidetaile, mida varem avaldatud pole. Pätside suguvõsast kirjutab pikemalt pojapoeg Matti Päts.
Kogumiku „Alasi ja haamri vahel” on koostanud ja toimetanud Anne Velliste, kujundus ja teostus on Rein Seppiuselt.
Trivimi Velliste on öelnud kogumiku kohta, et see „.. on avaldatud tõdemuses, et ükski olend, ükski rahvas, ükski riik ei saa elada ega toimida ilma mäluta. See kogumik on järjekordne kild eesti ühisesse mälumüüri, mis ongi meie panteon.“
Usaldamatuse õhkkonnas
Konverentsil sai kuulata mitmeid huvitavaid ettekandeid Eesti riigi erinevatest arengutest enne Teist maailmasõda. Ajaloolane Vahur Made analüüsis Eesti välispoliitikat 1920.–1930. aastail. Tollasest üldisest õhustikust Euroopas järeldab ta, et see oli usaldamatuse õhkkond vastupidi tänapäevasele usaldavale. Made on uurinud, mida kirjutasid tollased lehed Eesti naabritest, kui palju üldse teati, mis tegelikult toimub Venemaal. Ta jõuab huvitava järelduseni, et pikkamööda tekkis ja süvenes arusaam, et Stalin on Eestile vähem ohtlik, kui oli seda Lenin.
Päts mängis kommunistid üle
Konstantin Pätsi osast Eesti iseseisvuse kaotuses rääkis Jaak Valge, kelle sõnul on viimasel ajal ilmunud materjale, kus pannakse kahtluse alla isegi Pätsi riigitruudus, kuid selle kohta pole mitte mingeid dokumentaalseid tõendeid. Valge sõnul mängis president 30. aastate alguses ärisidemete arendamisel kommunistid üle. Ajaloolane lisas, et Päts sai neilt raha, aga poliitilisi ega ka majanduslikke vastuteeneid ei teinud. Valge eitab ka mitme teise Pätsi kompromiteeriva dokumendi olemasolu.
Eesti kaitseväe valmisolekust sõjaohule tegi ettekande Urmas Salo, kes leidis, et Balti riikidel omavaheline koostöö puudus ja Eesti ei oleks pidanud jääma lootma Nõukogude liidu ja Saksamaa heatahtlikkusele.
47 ohvitseri kiri oli võltsing
Ühe huvitava ja intrigeeriva kirja tagamaid lahkas Küllo Arjakas. Nimelt 1987. aastal hakkas Eestis levima nn 47 ohvitseri kiri 1940. aasta maist president Konstantin Pätsile. Arjakas meenutas, et tol ajal oli huvi eesti ajaloo vastu suur ja valgeid laike selles palju.
Kirjas süüdistavad ohvitserid presidenti poliitilises passiivsuses ja avaldavad rahulolematust 1939. aasta baaside lepingu üle. Ohvitserid ähvardavad erru minna ja teist viisi kodumaad kaitsta, kui president midagi ette ei võta.
Küllo Arjakas luges kirja ette ja väitis, et seda kirja pole need ohvitserid küll kunagi kirjutanud ja tegu on võltsinguga. Juba sõnastuses on kaheldavusi, nt kirjas on juttu kaitseväeohvitseridest, siis olid aga sõjaväeohvitserid. Sõna „Eestimaa“ asemel öeldi tol ajal lihtsalt „Eesti”. Ehkki allakirjutanud on küll tegelikult olnud ohvitserid, olid 1940. aasta maiks paljud neis juba erus ja neil polnud enam mingit põhjust presidenti erruminekuga ähvardada. Arjakas järeldas, et kirja militaarne ja poliitiline sõnavara lubab oletada, et seda kirja pole omal ajal kirjutatud.
Püüe lõhestada Eesti ühtsust
Kuidas siis kiri liikvele läks? Leitud olla see Pärnumaalt (või Viljandimaalt) 70ndatel aastatel, leidsid maaparandajad. Kiri ilmus MRP-AEG infobülletäänis. Selle kirja vahendaja kohta aga selgus hiljem, et ta oli olnud Nõukogude Liidu kõrge luureohvitser.
Miks selline kiri 20 aastat tagasi fabritseeriti? See oli selge katse lõhestada (head ohvitserid-halb president!) arusaama Eesti riigi ühtsusest. Eesti Vabariigi juhid olid ju kindlad sümbolid, mis rahva teadmist oma riigist ühendasid. Küllo Arjaks lisas, et see tõlgendus jääb siiski ainult hüpoteesiks, ehkki hulk fakte räägib selle poolt.
Lõpetuseks veel üks üleskutse, nimelt kutsus Trivimi Velliste üles algatama aktsiooni rajama Tallinnasse president Pätsile ausammas. Kui Vabadussõja võidusammas teoks saab, peab astuma sammu edasi ja leidma väärilise koha meie riigi esimese presidendi ausambale.
Ühe inimese saatuses kajastub kogu tema rahva saatus (1)
Eestlased Eestis | 07 Dec 2007 | Tiiu PikkurEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
milline mõnitamine,ikka võltsvalitsuse poolt,parem kontrollige lkui palju suutis varastada Trivimi Velliste kui oli Muinsuskaitses tööl.kas veel need kallid ja kuulsad maalid Kadriorulossis veel on või hoopis on koopiad,sest miks nii palju juttu oli ühes New Yorgi eesti kunstnikust,kel terve kunstiateelje,kes neid koopeid teeb ja KUMU hoiab,tore koht oma vara hoidmiseks ja võimu püsimisest,pisitasa müües ja suuri summasi saab,et ikka võim püsiks
Eestlased Eestis
TRENDING
