Heino Tõnismägi: Ma pääsesin siiski. Kolonelleitnant Johannes Raudmäe mälestusi. OÜ Hea Lugu, 2013. 184 lk.
Teise maailmasõja sündmused panid raskesse olukorda iga relvakandja eas eesti mehe. Noores Eesti Vabariigis pandi suurt rõhku rahvuslikule kasvatusele, meessoost kodanikele lisandus koolides riigikaitse õpetus. Verehinnaga saavutatud vabadust hinnati kõrgelt ja selle kaitsmist peeti endastmõistetavaks. Selles vaimus kasvanud mehed elasid üle oma rängima pettumuse, kui neil 1940. aasta süngel suvel seda õpetust rakendada ei lubatud.
Dilemma süvenes, kui neiltsamadelt meestelt siiski sõdurikohuse täitmist oodati, kuid võõraste ideoloogiate nimel. Kuidas seda sooritada, jäädes ikkagi truuks oma isamaale, reetmata oma seniseid ideaale – see vaevas kõikide meeli. Veel valusama katsumuse ees seisid aga ohvitserid, kes pidid olema sõduritele eeskujuks ning juhtima neid õiges suunas, mida neil endil ajaloosündmuste virr-varris oli sageli raske leida.
Üks selliseid mehi oli Vabadusristi kavaler kolonelleitnant Johannes Raudmäe. 1940. a. võimuvahetuse ajal pidi ta Kaitseliidu Sakalamaa maleva pealikuna täitma alandavat ülesannet: käsutada oma alluvad seisma spaleeri ja laskma vaenlase väed selle vahelt läbi marssida, et kaitsta neid kodurahva vaenulikkuse eest. Mida pidi see mees vastama tuttavale taluperemehele, kes küsis: „Härra kolonel, meie võtsime nüüd küll punasõdurid ilusti vastu, kuid kes nad kord jälle välja ajab?“ (Loe pikemalt Eesti Elu 20. sept. paberlehest).
