Elu on saanud teise sisu
Eneli elutee sai alguse päris omas kodus. Mitte seepärast, et poleks haiglasse jõutud, vaid kodune peresünnitus oli juba algselt planeeritud, kui oli teada, et beebiga on kõik korras. Maimu arvestas, et kuna elatakse üsna haigla lähedal, jõuab vajaduse korral arst tema juurde pea sama kiirelt kui siis, kui ta oleks haiglapalatis. Pere tundis rõõmu, et nii tähtsa momendi ootel ei pea kuhugi kiirustama — kui tol tähtsal novembrihommikul kell viis oli aimu, et sünnitus on algamas, kutsuti kohale ämmaemandad ja laps sündis kell pool kümme. Ka valuvaigisteid Maimu ei tarvitanud — korraks oli küll tunne, et ehk peaks, aga siiski sai ilma hakkama.
Sünnitus kui ekstreemne elukogemus toob abikaasade vahelgi välja selliseid külgi, mida iga päev just ei näe. Maimu kiidab igati abikaasa Taunot, kes oli äärmise professionaalsusega talle kogu aja toeks. Tauno on väga hea isa, kinnitab Maimu, olles veendunud, et edaspidi, kui laps suurem, suudab ta oma rahuliku loomuga talle palju tähtsaid asju selgeks õpetada, näiteks aidata avastada palju võimalusi pakkuvat arvutimaailma, milles Tauno ise päris kodus on.
Maimu ja Tauno tunnevad suurt rõõmu oma terve ja tubli pisitütre üle, kes on praegu 5-kuune ja näitab märke, et hakkab peatselt juba roomama. Elurütm on nüüd hoopis teine, aga see, et laps neid rohkem kodusemaks teeb, värskeid vanemaid ei häiri: nad on juba pikka aega koos olnud, abielus alates 1996. aastast ja tuttavad kümne aasta ringis ning sellist muret nagu mõnedel noortel lapsevanematel, et nüüd on oma käikudel ja huvidel lõpp peal, neil pole. Tauno ruttab alati töölt hästi kiirelt koju, et kuulda-näha, mida Eneli on päeva jooksul teinud, sest iga päev toob midagi uut lapse arengus. Elu keerleb lapse ümber ja tempo on hoopis teine. Kuna vanavanemaid, kes vahel hoida aitaksid, läheduses pole, tuleb omade jõududega hakkama saada ja nii käibki Eneli ema-isaga kõikjal ühes. Talvel käidi ka liuväljal nii, et Eneli kõhukotiga kaasas: Maimu ja Taumo said kordamööda uisutada, kuni teine lapsega oli ja oma järge ootas.
Maimul on kahju, et tema ema suri natuke enne seda, kui ta lapseootele jäi.
Mölderite kodus kõlab interneti kaudu eestikeelne raadio, saateks päevale lisaks igapäevasele eesti keelele. Inglise keel tuleb lapsel nagunii, on Maimu veendunud, tehes praegu kõik selleks, et laps oma esimesed keelekontaktid ja -elamused eestikeelsed saaks, nii nagu tema ema Maimut ja ta õde Ellet kasvatades tegi.
Maimu ise on kasvanud Thunder Bay's, ta ema Linda oli sinna tulnud Rootsist ega osanud ka ise veel hästi inglise keelt. Isa Lembit elas seal juba varem; olles üks lennuväepoistest, tuli ta Saksamaa ja Belgia kaudu Thunder Bay'sse, kus oli juba eestlasi ees, kelle kaudu õnnestus tööd leida. Lapsi kasvatati ainult eesti keele peal ja inglise keel tuli iseenesest lasteaeda minnes. Eesti koolis pole Maimu ega ta õde käinud, kuna seal linnas polnud lihtsalt seda võimalust, kuid eesti keel ja selle grammatika omandati suurepäraselt — ema õpetas ise ja tellis Torontost keeleõpikuid. Küll aga veedeti suvesid Jõekääru laagris, kuhu vanemad neid saatsid; sealt said alguse mitmed tutvused teiste omaealiste eestlastega Torontost ja selle ümbruskonnast. Thunder Bay's elades esinesid õed Palumäed — Maimu ja temast 2,5 aastat noorem õde Elle sageli sealsetel eestlaste aktustel, olleski vist seal kaks viimast eesti keeles esinevat last. Eestlasi elab seal veel praegugi, suurem osa siiski vanemaealised ja aktiivseid noori, kes eestluse ülevalhoidmisega tegelevad, on vähe.
Eestlusest rääkides ütleb Maimu, et kasvas üles kliimas, kus mõtlemisviis oli selline: Eesti peab vabaks saama! Eestlusel oli nende peres alati väga tähtis koht ja kodumaa vabanedes mõlgutas emagi mõtteid, et miks mitte Eestisse elama minna. Ta veetiski seal kord kuus kuud, kuid koduks jäi ikkagi Toronto. Eestis elab aga Maimu õde Elle ja seda juba kümmekond aastat; tema mees Tarvo on samuti eestlane ja nende peres kasvab kaks last, Tiiu (5) ja Ott (2).
Tutvus sai alguse Rotalia majas
Omamoodi huvitav, et kaks Kanadas kasvanud õde leidsid omale mõlemad Kodu-Eesti mehed ja Eesti tõmbab neid väga, seal elamise üle on mõtisklenud ka Maimu. Õed on väga lähedased: lahutavale ookeanile ja tuhandete kilomeetrite pikkusele vahemaale vaatamata ollakse pidevas kontaktis.
Tauno on sündinud ja kasvanud Eestis, tuli 1990-ndate algupoolel Torontosse, kui prof. Olev Träss valis ta siia noorte keemiainseneride hulgast edasi õppima. Tauno tegi siin magistritöö ning leidis omale erialalise töö. Maimu ja Tauno tutvusid ühel peol Rotalia majas, kui Tauno oli siin olnud umbes kuu. Maimu sõnul märkas ta seal noormeest, kes eriti vist kedagi ei tundnud ja kellegagi ei rääkinud, astus ta juurde, tutvustas end ja nii jäädigi rääkima. Järgnesid kinoskäigud ja sõpradega kokkusaamised, tähtsat rolli nende elus on mänginud ka Metsaülikool, kuhu nad võimaluse korral läheksid ka sel suvel.
Huvi eesti kirjanduse vastu
Paljudele siinsetele eestlastele on kindlasti rõõmsaks üllatuseks, et Maimu loeb väga palju eesti kirjandust. Praegu on tal käsil K. Ristikivi „Hingede öö“ ja A. Kivikase „Nimed marmortahvlil“. Ta loeb palju ka kaasaegset kodumaa kirjandust: Maimu Bergi, Viivi Luike, Tõnu Õnnepalu... Kuulab eestikeelset raadiot, nagu juba juttu oli, loeb interneti kaudu ajalehti... Kui esineb mõni uus sõna — ja uute sõnade puudust tänapäevases eesti keeles juba pole — uurib niikaua, kuni leiab selle tähenduse; tema riiulis on palju eesti grammatika alaseid raamatuid ja abiks on ka internet. Hoopis keerukam on nende sõnadega, mis mugandatud inglise keelest ja kuidagi iseenesest omale eesti kõnekeeles koha leidnud ja mida kirjutatakse päris mitut moodi.
Maimul on hea kontakt ka Tartu College'is koos käiva prof. Tiina Kirssi juhitud elulugude rühmaga; tema ema kirjutas 100-leheküljelise eluloo ja Maimu mõtleb, miks mitte rühmaga liitudagi.
Praegu keerleb aga Maimu elu siiski väikese Eneli ümber. Enne lapsepuhkusele jäämist töötas ta juhtival kohal suhtekorralduse alal ja elu oli kapitaalselt midagi muud kui nüüd — Maimu ütleb, et ei tunnegi ära seda inimest, kes ta enne, n-ö ärimaailmas oli. Aga ta on väga õnnelik ega kipu kibekiirelt, vastupidiselt mõnedele teistele noortele mammadele, tööle tagasi — kodus kavatseb ta olla kindlasti aastase lapsepuhkuse aja, kuid kes teab, äkki kauemgi.