Harri Kivilo
Eesti Vabariigi põhiseadus ja aastal 1948 ÜRO peaassamblee poolt avaldatud Inimõiguste Ülddeklaratsioon määravad palju kõigi ja igaühe õigusi. Eriti olulise tähtsusega on põhiseaduse §12, mis määrab, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. „Muud veendumused” ja „muud asjaolud” kohustab järeldama, et kõik kodanikud ja elanikud – nii vähemuste kui enamuse moodustajad - võivad toimida oma, ükskõik milliste veendumuste kohaselt, kui need ei ole kuritegelikud või on seadustega keelatud.
Senini on inimõiguste kaitsjad valikuliselt keskendunud nende vähemuste soovide tähtsaks pidamisele, kes on neile endile ilmselt südamelähedased. Vähemusteks võib pidada arvuliselt väiksemat osa ühiskonnast, kelle veendumused, päritolu ja muud asjaolud erinevad sellest, mida suurem osa ühiskonnast peab õigustatuks. Vähemusteks võivad olla põhirahvusest erinevatesse rassidesse, rahvustesse ja uskudesse kuulujad, nudistid, oma keha müüjad, vaimsete ja kehaliste puuetega sündinud, vasakukäelised ning mitmed teised isikute rühmad, kes tahavad erinevad olla.
Kuigi geid ja lesbid arvatavasti moodustavad vaid väga väikese osa ühiskondadest, on inimõiguste kaitsjad, sh Human Rights Watch nimeline ÜRO poolt tunnustatud vabaühendus, asunud innukalt kaitsma seksuaalvähemuste huve. Eestlased pole üldiselt pidanud kohaseks oma seksuaalse sättumuse ja tegudega avalikult edvistada, kuid tõenäoselt on ammustest aegadest alates olnud ka eestlaste hulgas mingi väike arv homoseksuaale.
Tegutsedes ÜRO soosingul, on inimõiguste kaitsjad ja ka Eesti riigivõim hakanud arvama, et vähemuste diskrimineerimise keeld ei taga piisavalt homoseksuaalide inimõigusi. Nende arvates on vaja seadusi, mis võimaldavad homoseksuaalidel ametlikult registreeritud koosellu astuda ning adopteeritud lapse või lastega perekonna moodustada.
Koosellu astumise ja abiellumise võrdsustamine saab ilmselt ülendada enda seksuaalset sättumust avalikult esile tõsta soovivate isikute enesetunnet, kuid see on kindlasti solvav eestlaste enamusele, kes tõemeeli tahavad täita põhiseaduse §27 määratud rahva püsimise ja kasvamise kohustust.
Ühe, arvult ilmselt väga väikese, intiimse sättumusega vähemuse praktilise elu korraldamiseks uue seaduse loomata jätmist ei saa õigustatult vähemuse diskrimineerimiseks pidada, sest kaks isikut võivad omavahel igasuguseid notariaalseid kokkuleppeid sõlmida. Pealegi on ilma riiklike juhisteta mitmed samasoolised aastaid vabaabielus olnud.
Iga riigi elu saab muutuda üsna kaootiliseks, kui seadusi hakatakse looma vähemuste soovide, veendumuste ja suundumiste alusel. Ent ometi peaksid kõik teadma, et ühiskondliku elu korraldamine muutub demokraatlike põhimõtete vastaseks, kui enamuse soove ja õigusi hakatakse eirama.
