Et osaleda ühes ilusas Eesti pulmas koos tanutamise, põlletamise, rahvalaulu, sabatantsu ja katkise ninaluuga, ei pea alati Eestisse minema. See kõik võib vabalt juhtuda ka Torontos, kui korraldamine on asjatundlik ja seltskond tore!
Imeilusal sügispäeval 7. oktoobril abiellusid Toronto Peetri kirikus Kaili Maimets ja Kuldar Lindvere. Laulatuse viis südamlikult ja humoorikalt läbi piiskop Andres Taul, kes luges noorpaarile koos ja eraldi peale ka manitsussõnad üksteise hoidmiseks ja teise endast ettepoole seadmiseks.
Tseremoonial kõlas orelil David Smitsi esituses pruudi venna Riho Esko Maimetsa komponeeritud pühendus noorpaarile. „Polnud paha,“ nagu Eestis on suure kiitmise asemel kombeks teinekord tagasihoidlikult öelda. Tõlgituna Põhja-Ameerika konteksti tähendab see: „It’s really great!“
Peigmehe ja pruudi vastastikused tõotused antud ja piiskopi sõnade järgi „paberitöö tehtud“, siirduti kiriku hoovi kätlemisele ja pildistamisele.
Pulmapidu toimus On the Park Event and Conference Centre’is. Eelnenud kokteilitunni jooksul jõudis pulmaseltskond, kelle seas oli külalisi Soomest Nigeeriani, mõni kodueestlane ka sekka, mõnusasti ennast peoks häälestada.
Pooletunnine eesti tseremoonia oli põhjalikult ette valmistatud pruudi tädi Ilo Maimetsa poolt. Ja peab ütlema, et kuigi allakirjutanu on külastanud Eestis rohkem kui 20 pulma, ei ole ma nii kena eesti traditsioonide esiletoomist ka kodumaal kuigi sageli kohanud.
Pruutpaar, nende lähisugulased ja isamees olid Eesti rahvarõivastes, igaüks ise kihelkonnast. Kombe kohaselt toodi pruudi vanemaile kosjaviinad, mille vastuvõtmise järel pidi mulgi kuues peigmees oma pruudi talle toodud kolme kaetud näoga kandidaadi seast ära tundma. Esimesel olid liiga suured kingad ja teisel loodetust karvasem kõht ja lähemal vaatlusel osutusid mõlemad hoopis pruudi tädipoegadeks. Alles kolmas, Kihnu rahvariietes tüdrik osutus selleks õigeks.
Muude toimingute seas anti pruutpaarile ühisest kapast õlut, et nad ikka üksteisega arvestaksid ning pandi nende sülle istuma ka väikseim peokülaline, 5-kuune Kustav Kiik. Et ikka õige tunne tekiks.
Tõrksa pruudi tanutamine, mille viis läbi peigmehe õde sõnadega „Unusta uni, mäleta mälu, pea mees meeles!“ õnnestus alles kolmandal korral, kui pruut talle pähe pandud tanuga leppis. Seejärel põlletamine ehk pruudile põlle ette sidumine, mida publiku üldise naeru saatel proovis mitmel erineval moel pruudi vend. Pruudi sugulastest koosnev ansambel Jaaniku (kes ka laulatusel üles astus), esitas põlletamise laulu „Põllepõli“.
Peigmehe külaline „korruptsioonipealinnast“ Montrealist ütles peo lõpul, et kui tavaliselt ootab ta pulmades igavledes, millal traditsiooniline osa läbi saab, siis seekord oli just traditsiooniline osa kõige lahedam. „Ma lausa nautisin seda, kuidas meid sabatantsu haarati ja koos peosaali tantsiti. Jeeee!,“ tõstis ta käed üles. Sabatantsu taustaks oli loomulikult Eesti lõõtspillimuusika.
Pidusöögi ajal toimusid traditsioonilised kõned eesti ja inglise keeles pruudi ja peigmehe lähedastelt ja tänukõned liigutatud noorpaarilt. Sellele järgnes südamlik
slide-show Kaili ja Kuldari varasest lapsepõlvest maakera eri pooltel ja kasvamisest ning kohtumisest Kanadas.
Tants ja tagaajamine olid tavapärased, samuti nagu tihe liiklus ja lõpuks vältimatu ummik baarileti ääres. Õhtu hiliseima osa tähelepanuväärsemaks etteasteks jäi hetk, kui peigmehe isa kätelkõnnil üle tantsupõranda edasi-tagasi liugles. Ja ilma kihlveota!
Aga katkine ninaluu? Lugeja pettumuseks peab ütlema, et see ei olnud põhjustatud kaklusest, mida sedakorda pulmas ei olnudki. Lihtsalt liigne kiirustamine kiriku kooritrepil tingis komistamise ja ühe armsa pulmakülalise nina sai kannatada (trepp jäi terveks:)).
Parimate mälestustega Torontost
Jaan Kelder
Pruutpaar ja sugulased oli eri kihelkondade rahvarõivais, peigmehe särk oli pruudi kätetöö.
