Ivar Rammo
Me sooja kodu pehmes süles
me lapselapsed inglitena tulid
et kuuske ehtida, me väiksed sulid.
Õrn mälestus siis virgus üles.
Olin poisike, vist üheksane või nii, Tartus.
Siis ilmusid sa mu ellu,
mu tilluke salajane sõber.
Paar nädalat vaid aastas saime sind näha.
Jõulude aeg.
Mu ema siis karbist su päästis
koos lametta ja muude jõuluehetega.
Me pühal puul sa sädelesid ja võlusid mind
oma kiirgavate silmadega.
Sa olid mu punarinnaline habras sõber,
mu väikene värvklaasist leevike.
Vist aimates mu kiindumust, ütles mu ema:
„Olgu see sinu lind!“
Mu süda tahtis lõhkeda.
Aasta läbi ootasin, et sind jälle näha.
Kuigi luituma hakkasid su säravad värvid
ja su nokakese otsast oli murdunud kild,
minu silmis olid sa ikka kõigest kaunim me puul.
Sügisel 1944
rebiti katki
me side.
Teadmatusse
jäid sa maha.
Kaugele.
Merede taha.
Ühele lapsepõlve sõbrale
Eesti kirikud | 18 Dec 2009 | EKEesti Elu
Eesti kirikud
TRENDING
