Aastakümneid on Toronto skautlik noorus kogunenud jõulude tulekut märkima metsajõulupuuga vabas õhus, looduslikult ilusas kohas. Loodusearmastajatena ja -kaitsjatena ei soovita kuuske maha raiuda ja tuppa tuua, jõulupuu jääb nii aastateks ka teistele nautida.
Viimasel aastakümnel või isegi kauem on kogunetud Wilket Creek parki. Kolmapäeval, 14 detsembril leiti aga tuttava pargi värava ees silt, et pargi nimeks on hoopis Rock Creek Park ja ees ootas politsei patrull. Tuli välja, et Hollywood North'is tehti telefilmi, mille huvides oli pargi silt muudetud ja kordnikud pidid liiklust kontrollima, et filmivõtteid ei segataks.
Küünaldega valgustatud lumine tee viis parklast tuttavase segaokaspuiestikku. Sinna jõudes oli meeldiv näha tavalisest suuremat kaasmaalaste gruppi, kel omatoodud küünlad käes, ning märgata nende hulgas koguni kolme põlvkonna esindajaid. Skm Enn Kiilaspea juhtimisel mänginud skautide puhkpilliorkester trotsis külma, isegi trombooni tõmmiktoru kinnijäätumine ei suutnud summutada nende helisid, millega saadeti vaimulikke ühislaule.
Jõulujutu rääkis õp. Kalle Kadakas, kes märkis esmalt koha ja traditsiooni kaunidust. Hingekarjasele tuli meelde Oskar Lutsu jõulujutt Antsukesest, kes jõuluööl ärkas, kuuldes sõnu: „Siin on see laps.“ Lutsu juttu ümberjutustades andis õp. Kadakas metsakogudusele võimaluse ise oma tõlgenduse leida sellele, kuidas jõulusõnum meid kõiki puudutab. Ühiselt loeti siis Meie Isa palve.
Gdr Margot Nortmaa eestvedamisel lauldi seejärel ilmalikku jõululaulu, mis kindlasti viis paljude mõtted lapsepõlve kodutalu õuele. Skm Egbert Runge tänas õpetajat, juhtides tähelepanu sellele, et hele kuu, mis valgustas metsajõulupuud, heitis samal ajal magavale Eesti skautlusele kodumaal oma sära, sellega ühendades meid üle maade ja merede.
Siis siirduti teretulnud kakaotermoste juurde, aeti sõbralikku skautlikku juttu ning lõpuks lahkuti kiire linna liiklusesse, metsajõulupuult kaasa võetud rahu ja sõprus värskendava kingitusena põues.
