Möödunud nädalal lahvatas tüli alles moodustamisprotsessis olevas ühenderakonnas Isamaa ja Res Publica Liit (IRL). Kõlasid vastastikused süüdistused ja ähvardused, isegi ultimaatumid.
Laar vs Aaviksoo; Isamaaliit vs Res Publica
Tüliõunaks oli probleem: kas uue erakonna juhiks, esinumbriks valimistel ja peaministri kandidaadiks peaks olema Tartu Ülikooli rektori kohalt just sel eesmärgil lahkunud Jaak Aaviksoo või kahekordne ekspeaminister Mart Laar. Juttu oli isegi erakondade ühinemisprotsessi lõpetamisest.
Aaviksoo märkis erakonnakaaslastele saadetud avalduses, et kujunenud olukord on viinud äärmuslike sammudeni, mille tulemusel seati valimistoimkond valiku ette, kas aktsepteerida Laari või vastasel juhul ei viidagi Isamaaliidu poolt seni kinni peetud ühinemisavaldust registrisse, vaid esitatakse Isamaaliidu juba kokku kutsutud volikogule tagasivõtmiseks.
Mart Laar saatis paar päeva hiljem erakonnakaaslastele oma kirja, milles süüdistas Res Publica peasekretäri Ott Lumi ja erakonna esimeest Taavi Veskimäge valetamises, öeldes, et „Isamaaliit ei ole esitanud ultimaatumit Laari nimetamiseks ühendpartei peaministrikandidaadiks“.
„Küll on Res Publica esimees Taavi Veskimägi Mart Laarile pakkunud peaministrikandidaadi kohta, tingimusel, et Taavi Veskimägi ise saab vabad käed kõikide talle vastuvõetamatute Res Publica liikmete kõrvaletõrjumiseks,” märkis Laar.
Ta lisas, et sellised meetodid ja tehingud on nii temale kui ka kogu Isamaaliidule vastuvõetamatud ning see on ka põhjus, miks on erakondade ühinemise juriidiline vormistamine veninud.
Laar pidas ühtlasi kahetsusväärseks Res Publica mõne juhi algatatud arveteklaarimist ajakirjanduses.
See osutab Laari sõnul nende soovile Res Publica ja Isamaaliidu ühinemine läbi kukutada.
„Mul on toimuvast äärmiselt kahju. Loodan, et Res Publica ja Isamaaliidu ühinemine saab teoks kõigest hoolimata. Millisel viisil see toimub, seda näitab lähitulevik,” märkis Laar.
Aaviksoo märkis, et näeb samuti ühinemisprobleemide keerukust, mis seisnevad eelkõige erinevate erakonnakultuuride ühendamises ja vastastikuse usalduse kasvatamises.
Eelmisel pühapäeval kogunes IRL-i valimistoimkond ja hiljem eestseisus. Viimane valis häälteenamusega 5:4 peaministrikandidaadiks Mart Laari ning valimisnimekirja teiseks numbriks Jaak Aaviksoo. Otsused peab kinnitama veel erakonna 21. oktoobril kogunev volikogu.
Sõnasõda lõppenud, press aga kriitiline
Seega lõppes siis sõnasõda leppimisega. Laar pidas väga oluliseks saavutatud kokkulepet, et edaspidi hakkab ühenderakonna eestseisus tegutsema ühiselt, mis tähendab, et erakondlikud barjäärid kaotatakse.
IRL-i kaasesimehe Taavi Veskimägi selgitusel valis ühenderakonna eestseisus Laari peaministrikandidaadiks, sest see oli ainus viis veel loomisjärgus oleva ühenderakonna lagunemist ära hoida.
Nii paistab siis rahu jälle majas olevat. Eesti press oli aga varmas oma pettumust toimunu üle väljendama: „Nii väiklast võimuvõitlust kui see, mis on saatnud Isamaaliidu ja Res Publica ühinemist, ei leia ühegi teise Eesti erakonna asutamisloost. Mõne napi kuu jooksul on kahe paremerakonna senised ja tulevased juhid ühiste jõupingutustega maha mänginud peaaegu kogu poliitilise kapitali, mida ühinemine neile pakkus.
Ühendparteil oli suurepärane võimalus alustada valimisvõitlust enam-vähem puhta lehena, uute liidrite juhtimisel, uue jõuna, mis oleks valijale mõjunud kui värske tuulepuhang korruptsiooni ja sõnasõtta mattunud punanurgas,“ öeldakse Eesti Päevalehe 16. oktoobri juhtkirjas. Samas peetakse ebaõnnestunuks kutsutada kandideerima parteitut mittepoliitikut, olgu kutsutu kui tahes lugupeetud inimene. Jutt on muidugi Jaak Aaviksoost. Väga haruldane oleks ka vanades demokraatiates esimehe kohalt äparduste tõttu lahkunud poliitiku naasmine erakonna etteotsa. Siin peetakse silmas Mart Laari. Aga et „pink on lühike“, on sobivaid ja vastuvõetavaid kandidaate küllap raske leida.
Nüüd on küsimus muidugi selles, kas ja kui kauaks jääb IRL-i vaherahu kestma ja kas Laaril avaneb tõepoolest kolmas võimalus peaministriks saada.
Liiga vähe juhtivaid kohti
SL Õhtulehe 15. oktoobri juhtkirjas arvatakse, et Isamaa ja Res Publica tormiline ühinemisprotsess on sõjakusest hoolimata täiesti ootuspärane. Kui kahe erakonna asemel saab olema üks, jääb ka juhtivaid kohti samavõrra vähemaks, mis on ka tüli tegelik põhjus.
Huvitav aga, et rahvas ei pööranud järjekordsele skandaalile erilist tähelepanu. Või ollakse poliitikute kemplemisega nii harjunud? Postimehe küsitlus 18. oktoobril näitas, et kui sel päeval oleksid valimised toimunud, hääletanuks IRL-i poolt 32% vastanutest; sama palju saanuks hääli ka Reformierakond.
Sotsiaaldemokaatidele andnuks oma hääle 23%, Keskerakonnale 10 ja Rahvaliidule 3% vastanutest. Kas panite tähele — Keskerakond ja Rahvaliit on nähtavasti kaotamas jalgealust, sest nende manipulatsioonid ületavad kaugelt tavakodaniku taluvusläve.
(Eesti pressis ilmunu põhjal EP)