Sündmusest, millest oma tänases artiklis kirjutan, on möödunud pisut enam kui 63 aastat. Selle meenutamine ei ole meeldiv ja see võinuks unustuse uduliniku alla puhkama jääda, kuid ühe äsjailmunud ajalooliste sugemetega raamatu lugemine ja retsenseerimine kergitas seda linikut ning heitis valgust senitundmatuile asjaoludele. Ühe näotu ja häbiväärse sündmuse tunnistajana tunnen, et mul pole õigust vaikida.

1945. aasta suvel viibisin Saksamaal Schleswig-Holsteinis Uklei järve ääres interneeritud sõdurite laagris Briti okupatsioonitsoonis. Sinna oli koondatud Saksa sõjaväkke värvatud eestlastest rügement, mida juhtis kapten Julius Made. Rügement koosnes viiest pataljonist, milledest kaks viimast olid noortepataljonid, kuhu kuulusid peamiselt lennuväe abiteenistuslased, 1927. a. sündinud ja nooremad. Neid kahte pataljoni koheldi erinevalt se’s mõttes, et neile ei antud sigarette, kuid nad said lisatoitu. Kasvueas poistele, kes sõjaaegsest näljatoidust kurnatud, oli see suureks eeliseks.

Rügemendi juurde kuulus veel ohvitseride reserv. Sinna olid koondatud ohvitserid, kellele polnud anda ametikohta. Paljud neist ohvitseridest olid kõrgemas auastmes kui rügemendiülem, mistõttu küdes nii mõnegi hinges viimase vastu teatud vimm. Meeskonnas tarvitati ohvitseride reservi kohta halvustava varjundiga väljendit „vanadekodu“. Suve lõpupoole – 29. augustil, kui täpne olla – pani grupp vanemaid ohvitsere toime „riigipöörde“, arreteerisid kapten Made ja andsid ta Saksa diviisi kohtu alla. Uueks rügemendiülemaks sai kolonel Hermann Stockeby, kes oli üks selle kojarevolutsiooni organiseerijaist. Tema agaraimaks abiliseks oli idarinde veteran major August Vask.

Peamine süüdistus kapten Made vastu oli, et ta oli võltsinud rügemendi nimekirja, võtnud sakslastelt välja rohkem toitu ja sigarette, kui tal oli õigus saada, ning kasutanud seda enda isiklikes huvides. Süüdistuse esimene osa vastas tõele. Made jättis surnud, haiglasse viidud ja laagrist põgenenud mehed nimekirjast kustutamata. Sakslastelt sel moel saadud lisa võimaldas tal suurendada noorte toiduportsjoneid ning sigarette jagada mitmesugusteks preemiateks kultuuriliste ürituste, kodukaunistamise jms puhul. Meie sõdurite meelest, kes olid pandud „sunniviisil vabatahtlikult“ võitlema Suur-Saksamaa eest ja kelle panust nüüd hüvitati mädanenud kartulite ja hallitanud leivaga, oli sakslaste tüssamine oma meeste huvides au- ja mitte häbiasi. Kummalisel kombel ei jaganud seda seisukohta meie kõrgemad ohvitserid, kes parastades kiitsid heaks Saksa kohtu otsuse, mis määras kapten Madele aastase vanglakaristuse.

Lehe eelmises numbris retsenseerisin Tiit Made teost „Eestlased sõjapõrgus“, mille kirjutamise üheks peamiseks ajendiks oli autori vanaonu Julius Made arhiiv, mille olemasolust siiani avalikult ei teatud. Kapten Julius Made pidas sõja ajal ja ka hiljem interneerituna hoolsalt päevikut, tehes märkmeid oma läbielamuste kohta ning arutledes maailmapoliitika ja eestlaste saatuse üle. Tema arhiiv sisaldas ka hulgaliselt dokumente, koopiaid ametlikust kirjavahetusest, ajaleheväljalõikeid jms. Pärast Made surma edastas ta abikaasa kogu arhiivi ühele sugulasele, kelle vahendusel see aastakümneid hiljem sattus Tiit Made valdusse.

Pean vajalikuks siinkohal rõhutada, et kapten Made ülestähenduste väärtust suurendab asjaolu, et need peegeldavad seda ajajärku ja kõiki sündmusi täpselt nii, nagu tema neid tookord nägi ja läbi elas. Tegemist pole aastakümnetetaguste memuaaridega, kus paratamatult kõike enam ei mäletata ja kus mäletatut või ülestähendatut kasutatakse valikuliselt – ebameeldiv jäetakse välja või kohendatakse hiljem kogetu põhjal suupärasemaks.

Võõrastav ja ängistav on kapten Made arhiivmaterjali kaudu kuulda saada, kui kaugele olid valmis tema kõrvaldamise tuhinas minema mõned meie kõrgemad sõjaväelased, keda sooviks mälestada lugupidamisega. Neile ei piisanud tema kohtu alla andmisest, vaid teda üritati mõrvata. Madet provotseeriti põgenema, et siis talle kuul selga lasta. Kui provokatsioon ebaõnnestus, otsis major Vask meest, kes 20 sigareti eest oma endise rügemendiülema maha laseks. Õnneks rügemendi koosseisus sellist „sangarit“ ei leidunud. Olles kuulnud purujoobnud major Vase räuskavat „miitingukõnet“ kogu rügemendi ees pärast kojarevolutsiooni, pole mul põhjust kapten Made märkmete siiruses kahelda. Kolonel Stockeby oma selgituskõnes esines küll soliidselt, kuid Made vahistamise ajal oli temagi labaselt kriisanud ja vahistatu nina all püstoliga vehkinud.

Hoopis kummaline on kuulda Lübecki Eesti Komitee tegelastest, kes (ilmselt Uklei vanade ohvitseride poolt üles ässitatuina) nõudsid Madelt noorte vabastamist ning heitsid viimasele ette, et see teeb takistusi, et rügemendiülema positsioonil püsida. Made oli ju interneeritud sõdur nagu ta alluvadki. Kellegi sõjaväest vabastamine ei kuulunud tema pädevusse, seda sai teha vaid Briti sõjaväevalitsus. Samas on aga võimatu nõustuda Made arvamusega, et Lübecki tegelased tegid koostööd nõukogude repatrieerimisorganitega ja olid noored neile lubanud. Seda ei oleks teinud ühegi pagulasorganisatsiooni juhtkond. Kuid et Made tollal oma meelekibeduses selliseid mõtteid heietas, on mõistetav.

Kogu seda juhtumit on aastate jooksul ajakirjanduses või oma mälestustes põgusalt puudutanud mitmed isikud ja kellegi silmis pole kojarevolutsiooni läbiviijate käitumine õigustust leidnud. Tiit Made teoses on tsiteeritud tollast Uklei Päevauudiste toimetajat Egon Vellesood ning endisi lennuväepoisse – Arvi Tinits, Raoul Soobik ja Evald Oder. Ainult viimatimainitu on veel elavate kirjas. Lubatagu minul siinkohal pärast kapten Made arhiivi avalikustamist neil teemadel veidi mõtiskleda.

Kapten Madele heideti ette, et ta ei loovutanud rügemendiülema kohta mõnele kõrgema auastmega ohvitserile. Miks ta pidanuks seda tegema? Kõrgemad ohvitserid olid tõestanud kriitilises olukorras oma abitust ja jätnud sõdurid omapead. Made riskis eluga, päästes oma pataljoni rindele minekust. Hiljem juhtis rügementi, mille ta ise oli moodustanud mitmete väeosade riismetest. Muide, teise pataljoni samas auastmes ülem kuulas pimesi käsku ja viis oma mehed otse läheneva Punaarmee haardesse, kust neid vaevu päästis kahenädalane kurnav jalamarss, venelased pidevalt vaid mõnekilomeetrise vahemaaga kannul. Tean, mida räägin, sest kuulusin selle pataljoni koosseisu. Ka see sõge ohvitser istus hiljem vaikselt Uklei „vanadekodus“.

Mingem nüüd teise süüdistuse juurde. Kui Made tõesti meid, noori poisse, vägivaldselt rügemendis hoidis ja meie vabanemist takistas, miks meid siis Stockeby rezhiimi all kohe ei vabastatud, vaid Belgiasse „inglise abiteenistusse“ viidi? Vähe sellest. Kui Zedelgemi vangilaagrist vabanesime, toodi meid Borghorsti, mis tagantjärele vaadates pidi olema DP-laager nagu iga teine, kuid eranditega, mida me tollal märgata ei osanud. See oli ainus laager, mille elanikkond ei valinud endale demokraatlikus korras juhtkonda. Laagrijuhiks sai loomuliku endastmõistetavusega rügemendiülem ja ülemal polnud abi, vaid adjutant. Laagril polnud bürood, vaid staap. Ja see oli ainus laager, kust lahkumine oli keelatud. See ei olnud kindlasti Briti sõjaväevõimude nõue, vaid meie oma juhtkonna korraldus. Keegi püüdis kramplikult püsida võimupositsioonil, mille omamiseks tal mingit õigust ei olnud. Ja selle mehe nimi ei olnud teps mitte Julius Made. Tean ka nüüd, mida räägin, sest lahkusin ise sellest laagrist ööpimeduse katte all nagu varas. Tuttavale, kes mind sealt mõne päeva pärast otsima tuli, teatati, et olen „jooksus“. Mind kuulutati väejooksikuks veel siis, kui kuulutajail polnud enam vägesid, mida juhtida.

Sõdurite lugupidamise võidab kõige kindlamalt see ohvitser, kes igas olukorras oma meeste eest seisab. Tema auaste ei oma selle juures mingit tähtsust. Minu lugupidamise on pälvinud mitmed ohvitserid. Nende esirinnas on reservkapten Julius Made.

Märkmed: