Siin ta on: ART ALBUM, eesti- ja ingliskeelne koguteos Eesti Kunstnike Koondise Torontos tegevusest 50 aasta kestel (1956—2005).
Kakskeelne raamat kipub tihti olema kahekeelne. See ei ole. Kõik paneb paika kolmas — igavikuline — kunstikeel, mis kõne- ja kirjakeele barjääre ületab.
Albumit on trükitud 1000 eksemplari, millest 300 läheb kingituste-annetustena maailma ja mida saavad raamatukogud, galeriid ja prominendid.
Seega müügile jõuab 700 eksemplari. Ostetakse nad ära? Tuleks osta, sest album on sisukas. Aga „kes tasub memme vaeva“?
Ei tea. Kunsti ja kultuuri viljelemine on kulukas toiming, mille tasuks tavaliselt vaid publiku tänumeel. Ja ometi, ilma kunsti ja kultuurita oleksime ahvid palmipuu otsas või koopas. Loomevõimeta poleks inimlikku tsivilisatsiooni. Ja siin võib vaielda kasvõi seda igavest vaidlust — kas enne oli muna või kana? Ise kipun arvama, et inimene on olemas vaid tänu mõtlemisele ja fantaasiale.
Kärgi (siis tänase maailma valitsevaid struktuure) suudavad luua ka mesilased. Ometi pole inimese maailm putuka maailm. Kultuuri hüljates saame stalinistlik-hitlerliku hullumaja.
Tuleb meelde üks vana nali, mis räägitud seletava sõnaraamatu laadis:
- talgutöö — ühistegevus, inimesed teevad mõtestatud tööd targa peremehe suunamisel;
- kolhoositöö — sunniviisiline tegevusetus. Keegi midagi eriti ei tee, keegi millegi eest ei vastuta.
Koondis on ühendanud ja ühendab taidureid Torontost ja laiast maailmast. Valitud juhatus hoolitseb selle eest, et koondise tegevus on mõtestatud. Koondis on elav organism ja annab laiemale publikule kõneainet regulaarsete näituste ning teatava aja tagant ilmuvate ülevaatealbumitega.
Erinevalt mitmetest teistest organisatsioonidest on EKKT silmapaistev sellegi poolest, et tema liikmete arv pidevalt kasvab. Koondis ühendab väljaarenenud kutselisi taidureid, harrastuskunstnikke ning lausa verinoori algajaid, kelle kujunemistee alles ees. Viimaste õpinguid innustatakse iga-aastaste stipendiumidega.
Ja midagi pole tulnud iseenesest, tulemused on olenenud presidendi ja juhatuse ennastületavast korraldustööst.
Albumi pani kokku suhteliselt lühikese ajaga ettevalmistav komitee, mis koosnes kuuest inimesest (Mai R. Vomm-Järve, Jaak Järve, Peeter Kaups, Peeter Mällo, Olja Müller ja Michael Müller), neist suurima vaeva nägijad vast kaks esimest. Ja selle töö tulemus väärib kiitust.
Keegi on juba jõudnud albumit nimetada monumentaalseks teoseks. Ja lausa eksitavaks ei saa seda hinnangut lugeda, seda võib ilmselt kinnitada iga inimene, kes teose omanikuks saab.
Teame, et eestlane on raamatulembeline. Teame sedagi, et Toronto Eesti Majas asuvas kaupluses estore on kõige minevamaks kaubaks eesti raamatud. Tõsi on seegi, et tänaseks on hääbumas välismail elavate eestlaste kirjastustegevus, puuduvad oma trükikojad, ilmumast on lakanud kultuuriajakirjad. Loomeinimesed eelistavad oma raamatuid üllitada kodumaiste kirjastuste kaudu. Nähtavasti on see suundumus paratamatu. Ja ometi! Heameel on tunnistada, et midagi siinmail ikka veel välja antakse. Näiteks sobib käsitletava albumi kõrval Tartu College'i elulugude ja mälestuste kirjutajate rühma MÄLUTUNGLAD I, II, III.
Torkab pähe üks analoog: paljud olulised ja dramaatilised taiesed on loodud keerukatel aegadel. Teame ja tunneme Ed. Wiiralti graafilist lehte „Viljandi maastik“, mis dateeritud aastaga 1943. Omamoodi „Wiiralti tammeks“ on ka ART ALBUM.
Raamatu avavad EKKT 50. aastapäevaks saabunud õnnitlused poliitikutelt, kunstiinimestelt, organisatsioonide juhtisikutelt. Siin on Kanada kindralkuberner ja peaminister, siin on Eesti Vabariigi president jmt avaliku elu tegelased. EKKT president annab linnulennulise ülevaate koondise ajaloost.
(Allakirjutanu peab veidi maitsetuks A. Rüütli teksti. Ei pruugi just eriti vana inimene olla, et mäletada ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe solvavaid väljaastumisi pagulaseestlaste arvel. Tänapäeval on normiks saanud mitmesugused vabandused. Eestlased ootavad pikisilmi okupatsiooniaastate vabandamist Venemaalt. Poleks meil vast palju oodata vabandust A. R.-lt. Loomulikult on see minu isiklik seisukoht ja albumi arvustuse juures ehk nagu veidi teisest ooperist, aga olgu see ikkagi ära toodud).
Edasi tulevad tähestikulises järjekorras tegevkunstnikud-koondislased — kõigi nende fotod, elu- ja loomelood, reproduktsioonid taiestest — siis raamatu tüviosa.
Albumi koostajad on siin taiduritele andnud vabad käed: ise valite foto, ise kirjutate eluloo, ise otsustate reprode valiku. Kindlasti on see demokraatlik printsiip. Kuid selle printsiibi järjekindel ellurakendamine võib mõningat anarhiat põhjustada. Hetketi tundub, et sellel talgutööl pidanuks peremees nõudlikum olema, toimetaja kätt tundma andma.
Fotode valik on väga õnnestunud.
Elulugude puhul tekib küsimusi. Silma torkab erinev kriitiline (õigemini enesekriitiline) haare. Pisiasi, aga veidi segav. Mingid ühtsed nõuded võinuks olla, kasvõi seegi, et iga taidur nimetanuks oma sünniaja. Tuleviku kunstiteadlasel, kes EKKT tegevust analüüsima asub, oleks lihtsam. Ja muidugi vajanuks album keelelist toimetajat. Keel kipub kohati kohmakaks-puiseks. Trükivead tuleb paratamatult andestada, veakuradi vastu pole seni maailmas veel õiget rohtu leitud.
Reprode puhul peab kõigepealt nimetama seda, et EKKT üldine suundumus ei lähe kaasa tänase kunstimaailma eriti ekstreemsete vooludega. Ollakse soliidsem ja hillitsetum. See on hea — iga lind laulab nii, nagu nokk loodud. Ei saa ju Kanada eesti kunstnikule kuidagi ette heita informatsioonipuudust maailma kunstis toimuvast. Midagi sellest on kandunud ka albumisse, aga mitte armetu jäljendamisena ehk iga hinna eest originaalitsemisena. Hindame tegijate maitset. Kahju on sellest, et üks repro on sattunud „peapeale“ seisma. Autor on kindlasti õnnetu, aga õnneks pole see albumi üldine suundumus, vaid trükikoja näpuvääratus.
Järgnev osa albumist — manalasse lahkunud koondislased — on äärmiselt sümpaatne. Respekt kadunute suhtes, nende mälestuse jäädvustamine väärib kummardust. Ja läheb südamesse.
Valik fotodest: EKKT läbi aegade, on huvitav ja kunstiajaloolise väärtusega. Põhjalik koondislaste nimekiri koos koondise näitustel esinemise aastatega on juba väikene uurimistöö.
Omamoodi raamiks saab albumile lõpuosas avaldatud tänuavalduste valik, mis EKKT-le saatnud need, kellele annetati koondise album aastast 2000.
Head tegijad! Kui selles kirjutises on vihjatud mahuka töö juures ettetulnud pisipuudustele, siis ainult vanasõna „mida armsam laps, seda valusam vits“ mäletades. Olen lähtunud soovist, et järgmine (ja kindlasti see tuleb!) album saaks veelgi tuumakam. Ent ometi, eks ole ART ALBUMi juures tehtud töö lausa ajalooliselt tänuvääriv.
Armas lugeja! Tahan Sulle seda raamatut soojalt soovitada, estore-st saab seda osta ja kaugemal asuja tellida. Rõõmsaid tunde ART ALBUMiga!