Olen mõelnud sellele, et tutvuskonna vast kõige leebem ja mõistvam inimene on Toomas Vint. Tema õrnad maalid talletavad mällu küll mingi ohu eelaimuse, aga ei lange kunagi kurjustamisse. Neis peegeldub maailm müstilise ja samas hella tundlikkusega. Koolkonda selline lähenemine vast luua ei saa, aga äratuntavaid epigoone on tekkinud piisavalt. Ometi! Midagi jääb jäljendajatel puudu: kompositsiooni ja värvikäsitlust saab jäljendada, hingelisust mitte. Ei sobi võõrad suled iga linnu selga.
Eesti iseseisvumine möödunud sajandi lõpul on looja – eriti kirjanikuna – pannud uude rakkesse: tal on igal aastal ilmunud uus raamat! Olgu see siis novellikogu või romaan. Mõneti on see seletatav psühholoogiliselt: kui sotsialistlikus minevikus kulus raamatu sünnile kirjastusse antud käsikirjast trükitud raamatuni aastaid, siis tänapäeval on protsessi kulg mõõdetav kuudega. Ja looja saab innustust publiku ette jõudnu edust (vast ka ebaedust?). Kindlasti seda väita ehk ei saa, oletada aga võib.
Kirjanik Vint jääb truuks oma ainevallale: Naine & Mees isekeskis ja ühiskonnas. Viimastes romaanides on kasvanud ühiskondlik mõõde. Nõukogulik absurd oli tuntav juba Vindi esimestes raamatutes, kuid aastatega on ühiselu saanud rohkem tunnetatavaks. Märksõna võiks olla: ajad on muutunud, aga vana taak säilinud, võttes küll uusi vorme, aga märgatav ikkagi. Ja Toomas Vint tunnetab seda valuliselt. Ta on reageerinud mitmeti. Publitsistikas on ta vastu astunud kunsti profaneerimisele. Talle ei istu „roojav esteetika“, kaasaja kuraatorluse küündimatu „kunstipoliitika“. Kunsti profaneerimine on hädaohtlik. Ta on labasuse vastu, ka kodumail lokkav prostitutsioon ja kasiinondus ei kuulu tema maailma.
Uuriv on ta ka kauniskirjanduses. Kirjutab köitvaid lugusid, taustaks vanade ebamoraalsuste tänased vasted. Ta pole kohtunik, aga isegi sümpaatsetes kirjakohtades viitab ta varjatud jälkusele. Vint ei ropenda, ent ometi koorub ühiskonnas lokkav ebamoraalsus lihtsalt tema tekstidest välja.
On tõsiasi, et lähiminevikku on väga raske kunstilisse vormi riietada. Tavaliselt kantakse kaasaegsed mõtted mingi ajalise distantsi taha. Eestlastel on eelmise sajandi lõppu jäänud sündmuste kirjeldamisel häid tulemusi memuaristikas ja dokumentaalteostes, ilukirjanduses kukub see teema kuidagi mannetult välja. Kirjutatakse oletatavatest poliitilistest eksisammudest, sellest johtuvast ängist. Kindlasti tunneb Toomas Vint seda fenomeni, aga kirjutab oma lood tänase elu taustal, kirjutab inimestest. Vast ajendab teda selleks mingi alateadlik hirm – eelmise sajandi alguse iseolemine piirdus eestlase tarvis vaid mõnekümne kasina aastaga. Ja praegune iseseisvus hakkab sellele piirile lähenema. Meid toona allaneelanud vaenlane on jäänud samaks, tema pretentsioonid samuti. Muutunud on ehk nende elluviimise taktika, eesmärk aga kindlasti mitte. Selle ohu toob kirjanik meie ette heas eesti keeles ja köitvates lugudes.
Viimane romaan lisab ühe uue mõõtme: kirjanik seob selle oma varasemate teostega tervikuks – triloogiaks. Siia kuuluvad siis „Kojamehe naine“, „Topeltvalguses“ ja „Mäluauguga naine“. See võte pole ju meie kirjanduses uus, ikka on avaldatud sariromaane – Saal, Tammsaare, Ristikivi, Kangro. Aadu Hindi „Tuuline rand“ kuulub ju samasse valda.
Kodumaine kriitika on Toomas Vindi viimase romaani (ja selle lülitamise triloogiasse) soojalt vastu võtnud.
Jaanuarikuu Looming trükib ära O. Remsu tunnustava arvustuse. Teet Kallas nimetab teost Toomas Vindi parimaks raamatuks. Remsu avaldab arvamust, et kirjutatu peaks kasvama vähemalt tetroloogiaks, väites, et kurjuse karistamiseks ei piisa vaid püstoliga vehkimisest. Aga kas saab? Tõsielus, näiteks?
Ehk suudab endine tippkommunist Tepner, tänane ärihai, keskkonda sedavõrd mürgitada, et rahvas käsikäes vanasse mülkasse marsib. Raamatu „sina“-tegelane paistab seda tõestavat. Ei tea. Eks näeme. Oht on olemas, seda on taibatud ja kunstilises kõrgvormis meie ette toodud.
„Mäluauguga naine“ on tüse tükk kirjandust, ja erinevalt autori leebelt ohutunnetusega maalidest – tugevam hoiatus.
