eestlane, kes võitis Pulitzeri”; 202 lk.
Kirjastus Ilo, 10612 Tallinn; 2006
Toimetanud Mari Vallikivi
2006. a lõpus ilmus Eestis Edmund Valtmanist (1914 – 2005) ülalmainitud põhjalik mälestusteos. Teatavasti on Edmund Valtman – ainuke eestlane, kes on võitnud Pulitzeri auhinna – ¬ üldtuntud poliitiline karikaturist, töötades aastaid USA-s The Hartford Times (Hartford, CT) juures ning hiljem vabakutselisena samal alal. Lisaks USA ajakirjandusele ilmusid Valtmani karikatuurid ka teistes riikides, samuti nägi neid tihti välis-eesti ajalehtedes. Külma sõja ajal oli Valtmanil ameerika karikaturistide hulgas eriline eelis, sest nendest ainsana oli ta ise kommunismi terrorit tunda saanud ning mõistis selle olemust.
Edmund Valtman sündis Tallinnas 1914, kuid ta koolipõlv jagunes Tallinna, Türi ja Viljandi vahel, tänu perekonna mitmele kolimisele. Juba varakult ilmnes Edmundis karikatuuride joonistamise huvi ja anne. Seda annet jagas ta karikaturistist vanema venna Helmutiga, kes aga hukkus II maailmasõja keerises. Edmundi esimene töö ilmus 1931. a ajakirjas Laste Rõõm ning sealtpeale läks tee tasapisi ülespoole. Ehkki tal tuli leiba teenida joonestajana, hakkasid Valtmani karikatuurid ilmuma ajalehtedes ja ajakirjades. Lisaks õppis ta kunstikoolis. Kuidagi elati üle esimene kommunistide aasta ning sakslaste ajal sai Valtmanist ajalehtede Eesti Sõna ja Maa Sõna karikaturist. Perekondlikuks suursündmuseks oli abielu Helmi Grünbergiga juulis 1943.
Põgenemisteekond tõi neid Saksamaale, Geislingeni suurlaagrisse, kus Valtman illustreeris rea lasteraamatuid ning joonistas hulga karikatuure pagulasajalehtedele. Septembris 1949 saabusid Edmund ja Helmi USA-sse. Nagu teised, pidid nemadki algama üsna madalalt. Siis aga avanes 1951. a võimalus asuda Connecticuti pealinna Hartfordi, kus Edmund võeti karikaturistina tööle ajalehe The Hartford Times juurde. Sellest saigi tema kutsealane kodu järgmiseks 24 aastaks, 1951–1975.
Haripunktiks oli Edmund Valtmanile Pulitzeri auhinna määramine tema karikatuuriloomingu eest aastal 1962. Peale 1975. a töötas E. Valtman vabakutselisena, jätkates samal ajal õpinguid kunstikoolis. Suureks kaotuseks oli abikaasa Helmi surm mais 2002. Valtmani päevikus seisab siin sügavasisuline fraas: „Näib, et meie põlvkonnal on lõpp, kõik ümberringi pudeneb nagu vana müür.” Edmund ise suri jaanuaris 2005. Mõlemate urnid on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Raamat on suures osas Edmund Valtmani enda poolt kirjutatud, ehkki raamatu tegelik koostaja on viljandlane Heiki Raudla, kes 1990ndate alguses märkas teoses „Who Is Who in America” Valtmani nime ja võttis temaga kontakti. Esimeseks sammuks oli intervjuu kirja teel, kuid Raudla õhutusel hakkas Valtman aastal 2004 ise kirjutama oma elulugu, seda järjest suurema innuga. Ta ei piirdunud ainult oma isikuga, vaid leiame peatükke mitmete tema kaasaegsete kohta – Erika ja Endel Kalam, Pedro Krusten, Asta Willmann ja Erich Ernits. Nii moodustab see materjal, millele on lisatud katked Valtmani päevaraamatust 1992-2004, teose põhiosa. Kursiivkirjas on Raudla poolt teksti vahel täiendavad andmed ja kommentaarid.
See pole aga kaugeltki kõik. Suurekaustaline teos sisaldab Valtmani 79 karikatuuri, lisaks reproduktsioonid tema poolt illustreeritud eesti lasteraamatutest ja tema maalidest. Neile lisandub ulatuslik ja ajalooline fotomaterjal. Peatükis „Epiloog” on ära toodud Valtmani elukäik daatumites, mitmed tema artiklid ja kõned, tema poolt illustreeritud või kujundatud raamatute loetelu, ülevaated näitustest, kus Valtmani töid esitati, viis tema luuletust jpm. Raamatu koostajale siinkohal suurim tänu.
Valtman ei unustanud oma sünnimaad. Peale abikaasa surma annetas ta Eesti Rahvuskultuurifondile kaks mälestusfondi, üks abikaasa- ja teine oma-nimeline. Esimene on määratud Eesti Muusikaakadeemia klaveriala parimale lõpetajale ja teine Eesti Kunstiakadeemia parimale graafikule.
Leidsin raamatus ainult mõned ebatäpsused. Lk. 99 on segi aetud Bloomfield, Connecticut (kus Valtmanid elasid) ja Bloomfield, New Jersey. Lk. 104 olev karikatuur ei ole „karikatuur endast ja abikaasast Helmist“, nagu allkiri väidab. Ta kujutab hoopis Windsori hertsogit ja selle abikaasat. Lk. 107 on juttu Endel Kalamist. Minu teada ei mänginud Endel Bostoni Sümfooniaorkestris (raamatus nimetatud Filharmoonia), vaid oli Boston Pops orkestri kauaaegne liige. Viimaks, lk. 194 toodud tabelis „Karikatuurid avalikes kogudes” on vead osariikide nimedes: „University of Hartford, CO” peaks muidugi olema „CT”. Samuti pealinn Washingtoni asukohaks pole WA vaid DC.
Raamatu kujundus (Hille Jääger) on tähelepanuväärselt kaunis. Nii kaaned, trükk kui fotod-illustratsioonid on maitsekates hele- ja tumepruunides värvitoonides. Teos on järjekordne tunnistus tänapäeva eesti raamatukunsti kõrgest tasemest.