Alati võime näha ilusat, värvilist ja erimoelist kübarat, kui külastame Toronto Eesti Majas ja Tartu College’is toimuvaid üritusi või kui imetleme Toronto Eesti Kunstnike Koondise näitusi.

Kübarakandja pole eemale jäänud ka Eesti Kultuuripärandi Klubi iga-neljapäevastest kokkutulekutest Vana-Andrese kiriku suures saalis, maakondliku organisatsiooni, Mulkide Seltsi koosolekuist jne. jne. Kauni kübara kandjat jätkub igale poole. Kellele kuulub küll selline kübar? Nende kandjaks on Hilda Truupere.

Külalisraamatuisse märgib ta tabavaid tervitusi ja need on maalitud vanas gooti kirjas, milleks on tal kaasas laia sulega sulepea, mille abil jääb paberile kaunis kirjasõna.

Ja isegi tema suvilas Scugogi järve ääres Glassfordi lahes põliste puude taustal liigub mitmeväriline kübar. Seal on Hilda Truupere igapäev. Neid päevi on ta ritta seadnud 80 aastat, millist sündmust pühitses ta 19. juulil paljude sõprade ja naabrite seltsis. Väga toredaks tegid selle päeva head sõbrad elava jutlemisega, millele lisandusid karastavad joogid ning maitsev, suure valikuga külmlaud sel soojal päeval. Oli palju lilli ja kinke, millele kaasnesid südamlikud õnnesoovid.

Aastate eest toimus igal võimalusel ta abikaasa Pauli poolt naabri vabal maa-alal tema ehitatud mudellennukite taevalaotuses liuglemine. Ei jõudnud Paul ära oodata Hilda suurt päeva!

Küsimusele meelistegevuse kohta — kas need on 100 kübarat, mis moodustavad suure ainulaadse kogu — ei saanud otsest vastust. Värvitunnetus ja värvilised mõtted on tema maalides, mida oleme näinud näitusil koos mitmete fotodega võistlusil.

Salme Ekbaumi romaani peategelane on Ingel-Hilda läbi aegade Viljandi kooliajast. Tema kodus on kõik ruumid leidnud koha ilusale ja kaunile, kusjuures ei ole teada, milline osa selles peamine ja lemmik. Võib-olla 100 kübarat. 80. sünnipäev on ainult arv, mille sisuks on selleni jõudmiseni elu oma rõõmude ja väikeste muredega. Jääb soovida: palju aastaid, palju aastaid!

Märkmed: