21. juuni ajaleht Sirp avaldas arvamuste rubriigis pikema kirjutise Jaanika Kressa sulest pealkirjaga „Kas oskame vabadust hinnata?“. See noor ja südi ajakirjanik on tuntud oma julgete ütlemiste poolest. Ta ei tunnista kompormisside teed ja on oma kartmatuse ja otsekohesuse pärast ka nuhelda saanud. Muuhulgas visati ta välja Isamaaliidust, kui julges silma pilgutamata läkitada kriitikanooli tipp poliitikute pihta.

Kõnealuses artiklis võtab autor vaatluse alla pagulaste suhtumise vabadusse, toetudes suures osas Henrik Visnapuu seisukohtadele vabaduse, selle hinna ja rahvusluse küsimustes.

Sissejuhatuses nendib Kressa tõsiasja, et eestlastele on ajaloo jooksul antud vähe aega vaba olla, mistõttu on meie rahvuslus kõige paremini kasvada ja areneda saanud just paguluses, kus sündisid hingevalust ja kodumaatusest kantud eri ajastute rahvuslaulikute kanimad laulud. „Mida tähendavad tänasele eestlasele Lydia Koidula või Henrik Visnapuu? Kas me oskame oma praegust vabadust teadvustada ja hinnata?“ küsib Kressa. Autor möönab, et kuigi vabaduse saabumises oli ka eestlastel endil teeneid — nad suutsid ühtse rahvana seista Balti ketis ja end vabaks laulda —, hoidsid vabaduse tuld ometi kogu okupatsiooniaja vältel hõõguvana rahvuskaaslased teisel pool raudriiet. Edasi tsiteerib autor Henrik Visnapuud, kes ütles oma 1949.a. New Yorgis peetud kõnes: „Ikka ja ikka ei tohi me unustada, et meie ei ole üksnes enese jaoks vabaduses, vaid ka nende eest, kes asuvad raudse eesriide taga.“

J. Kressa tõdeb, et võõrsilviibijad nägid oma missiooni selles, et olla head eestlased ja head rahvuslased — see oli rahvuslikkuse mõõtmise mõõdupuu ja vabade eestlaste ideoloogiline alus. Nii oligi tegelik, vaimne Eesti teisel pool vett. Ta kutsub au andma neile eestlastele, kes 1944. aastal laevale või paati astusid ja kuivale maale ei jõudnudki, samuti neile, kes võõrsil kogu oma elu eestlasteks jäid, ent Eestile varjudena kaduma läksid, olles nagu teise maailma heidetud. „Me peaksime avaldama austust neile, kes võõrsil terve oma elu vaba Eesti eest on võidelnud, ja ka neile, kes veel praegugi auväärses eas New Yorgis, Torontos, Falköpingis või hoopis tulnukatena Eestis tagasi oma viimaseid, üksildasi eluaastaid mööda saadavad,“ kirjutab noor ajakirjanik.

Järgnevalt vaatleb ta välise ja sisemise vabaduse seoseid, lähtudes sellest, et väline vabadus ei saa kunagi teostuda ilma sisemiseta. Siin tulebki appi rahvuskultuur, millele Visnapuugi vihjas oma 1949.a. kõnes, meenutades Estoniat, Vanemuist, Eesti Rahva Muuseumi tohutuid rikkusi ja Eesti Kirjanduse Seltsi tegevust. Visnapuu eristas kolme staadiumi eesti rahvusvõitluses paguluses: Eesti tutvustamist välispropaganda jaoks; teiste riikide poolt tunnustatavat pagulasvõitlust ja kodumaale jõudmisel riigivõimu ülevõtmist. Kahe esimesega tulid pagulased suurepäraselt toime, öeldakse kirjutises. Kressa arvab, et tänase vaba Eesti ees seisab kaks pakilist ülesannet: mitte unustada, et noorus on meie rahvuse tulevik, ja teiseks – rahvuskultuuri edendamine. Murega näeb Kressa, et isamaaline kasvatus on tänases Eestis pea olematu: noored ei oska laulda hümni, ei pühitse vabariigi aastapäeva ega oska oma iseseisva riigi üle uhked olla. 1970 ndate aastate noortest on saanud tuimad ja tülpinud, ühiskonna suhtes ükskõiksed inimesed, kes pole valmis oma eluga riskima eesti vabaduse nimel, arvab Kressa.

Edasi on artiklis juttu pagulasskautide poolt Metsakodu loomisest ja selle tegevusest Rootsis. „Mitte ainult Rootsis, vaid ka Saksamaal, Kanadas, Austraalias, USAs andsid eesti noored pühaliku tõotuse täita oma kohust Jumala ja Eesti isamaa vastu...“ kirjutab autor. Seda ajal, mil nende eakaaslased Kodu-Eestis kuulusid hoopis teistsugustesse (pioneeri- ja komsomoli)organisatsioonidesse. Nii jäädi Eestis küll füüsiliselt kestma, kuid kas ka vaimselt? Kressa sõnul on tänaseks jõutud olukorda, kus rahvusena ei püstitata endale enam vaimseid eesmärke, aetakse segi hariduse ja harituse mõisted ning ollakse minetamas vaimsust. Ollakse olukorras, mida iseloomustavad Visnapuu sõnad: „Kaks suurimat inimsoo vaenlast on vaesus ja rumalus. Vaesus pole häbiasi... Rumal inimene oma rikkuses on aga haletsemisväärselt vaene. Vaene võib pea saada rikkaks, aga rumal mitte iialgi targaks. Rikas rumal on aga ühiskonna õnnetus, sest jõukuse mõjuvõim takistab vaimselt rikka algatust ja teotsemist.“

Kressa märgib, et ehkki on tore, et vabas Eestis rahvuslusest üldse veel räägitakse, ei tohiks seda aga teha kaubaks, sest rahvuslus pole toode, mida keegi saaks patenteerida.

Visnapuu hüüdis omal ajal targa Kogujana: „Me peame päästma eestlase hinge ja säilitama oma edasipürgiva vaimse töö tuleviku jaoks kõige kiuste!“ Ta nägi selleks ka teed: „Ainult iseseisvus ja omariiklus võimaldab ühel rahval säilitada ja edasi arendada seda, mis sellele rahvale on põline ja püha. Seepärast ongi õigustatud rahvuspoliitiline võitlus...“

Lõpuks nendib Kressa, et tänaste eestlaste elunormiks on saanud vale tõde — inimene elab ainult leivast! Selles traagilises olukorras näeb ta olulisena vajadust äratada ellu üldeestilik rahvuslik mõtteviis.

°°° Lugedes ja refereerides Jaanika Kressa artiklit imestasin, kuidas ta on osanud nii hästi mõista võõrsil elava eestlase hinge. Artiklist peegeldub harvanähtav respekt väliseestlaste vastu, aga ka südamevalu oma kodumaa, selle vabaduse ja käekäigu pärast. Iga tema lause peale tahtnuks öelda „aamen!“ Oleks ju väga tervitatav, kui väliseestlastena omaksime sama tolerantset suhtumist kodueestlastesse. Ehkki Jaanika Kressa lahkab murega ja julgelt Eesti ühiskonna probleeme, ei sea ta end ometi oma eakaaslastest ülbelt kõrgemale, ei näita parastavalt näpuga ega mõju irisejana. Oleks selliseid missioonitunnetusega inimesi vaid rohkem! Aga niikaua kui neid on (kasvõi üksikuid), pole olukord kaugeltki lootusetu.

Märkmed: