Harri Kivilo
Põhiseaduse §3 sätestab, et riigivõimu võib teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See säte lubab järeldada, et meie inimesed peavad alluma kehtivatele seadustele, mis on määratud 1992. aasta Eesti Vabariigi põhiseaduses. Riigikogu võib, põhiseadusele tuginedes, vastu võtta uusi seadusi, kuid praegu kehtivaid põhiseaduse sätteid saab muuta vaid põhiseaduse peatükis XV määratud korra kohaselt.
Aastal 1948 võttis Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) vastu Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, mille määratlused abielu ja perekonna suhtes ühtivad Eesti põhiseaduse §27-ga. Kuuekümnendate lõpus Ameerika Ühendriikide suhteliselt suur geide ja lesbide arv mõjutas neid omavahel seltskondlikult rohkem suhtlema ning arvama, et Inimõiguste Ülddeklaratsiooni alusel ei või riigivõim enam takistada samasooliste üritusi, nagu seda oli senini Ameerikas tehtud. Nagu palju muudki Ameerikas juhtuvat, levis geide aktiivsus Euroopasse ja inimõiguste nõudeid, mis on sätestatud ka Eesti põhiseaduse §-s 12 mitmete valdkondade kohta, hakati Euroopas, eriti aga Euroopa Liidu direktiivides, pidama peamiseks täitmist nõudvaks inimõiguseks.
Eesti põhiseaduse §12 sätestab, et „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu” (§12). „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ kohaselt tähendab „diskrimineerima“ kellegi õigusi (teistega võrreldes) kitsendama või kärpima; kellessegi (rahvusliku või rassilise kuuluvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste vms. pärast) halvustavalt suhtuma.
Põhiseaduse §12 keelab geide ja lesbide põlastamise ega luba nende suhtes mitte ühtegi II peatüki õigust kärpida. Näiteks: ametnik ei või keelduda aitamast homot, kes on välismaal hätta sattunud (§13); tööandja ei või keelduda tööle võtmast isikut, kes kinnitab oma homoks olemist (§19); homol on õigus nõuda talle õigusevastaselt tehtud kahju hüvitamist (§25); homot ei või takistada oma veendumuse vabalt levitamist (§45); jne. Lause „kõik on seaduse ees võrdsed” ei saa siiski tähendada, et iga avalikku tunnustamist sooviva vähemuse jaoks peab riigikogu looma seaduse, mis võimaldab vähemusel olla samaaegselt nii oma kui ka enamuse moodi. Võrdne olemine saab tähendada näitlikult vaid seda, et kui vähemusse kuuluja sooritab enamusse kuulujaga täpselt samasuguse väärteo, siis ei või ühele neist määrata suuremat karistust kui teisele.
Kõigi ja igaühe õiguste hulgas olev §27 aga ei luba homode vahelist kooselu abieluks määratleda, sest rahvas, kes võttis aastal 1992 vastu põhiseaduse, sai üldlevinud eesti keele kasutamise kohaselt §-s 27 nimetatud perekonnaks pidada ainult mehe ja naise abielupaari koos järglaste ja lähisugulastega. Kui Eesti soovib kahe mehe või kahe naise koos elamist abieluks pidada ning neil koos oma adopteeritud lastega perekonna moodustada, siis on vaja põhiseaduse §27 muuta.
Eestis on üldiselt suhteliselt vähe homosid ning senini pole neist vist mitte keegi pidanud esitama kellegi vastu diskrimineerimise süüdistust. Koos elaval paaril on võimalik kõigi omavaheliste suhete reguleerimiseks notariaalseid kokkuleppeid sõlmida ilma, et riigikogu peaks põhiseaduse §27 muutma ja mingi homode kooselamise seaduse looma. Seadus, mille president Ilves kiirustades välja kuulutas, on põhiseadusevastane ürik. Senini avalikustatud teabe alusel võib järeldada, et Kooseluseaduse loomiseks Eestis elavad homod organisatsioonina mingit pädevat avaldust ei ole teinud. Seaduse loojad ilmselt tahtsid inimõiguste järelevalvet teostava vabaühenduse (Human Rights Watch) soovitust kiirustades täita – tajudes, et rahva enamus ei hakka heaks kiitma riigikogu aja kulutamist uute seaduste loomiseks, mis võimaldaksid vähemustel end tähtsatena tunda. (Põhiseaduse §12 alusel võivad tekkida mitmed kümned erinevate soodumuste, veendumuste ja mis iganes muude asjaoludega seonduvate vähemuste rühmitused.)
ETV saates „Ringvaade” (11.02.17) selgitas homoaktivist Reimo Mets, et Kooseluseadust on vaja „kogu ühiskonna paremaks tegemiseks”. Täiesti põhjendamatuks tuleb pidada väidet, et elu mitmed valdkonnad muutuvad kohe paremaks, kui homopaaride kooselamine on mingisse ametlikku registrisse kantud.
Sajandite vältel teiste käske ja keelde kuulama pidanud eestlaste järeltulijais on üldiselt nii palju pärimuslikku, mis vastupanuks muundub niipea, kui teda sunnitakse midagi vastumeelset tegema. Seega hr Metsa võitlemised parema ühiskonna nimel ei saa ka mitte kuidagi ühiskonna üldist suhtumist homodesse muuta – vähemalt mitte enne, kui inimese mõtteid on võimalik otse ajust „kopeeri ja kleebi” meetodil välja trükkida ning inimõiguste seaduste kohaselt menetleda. Siinjuures tekib peaaegu tahtmatult küsimus: kas ülddeklaratsioonis määratud inimõiguste pidev muutmine ja täiendamine ning liigne rõhutamine ei ole muutnud sõna „inimõigus” lihtsalt paljasõnaliseks loosungiks? Palju põhimõtte kindlam on riigi elu juhtida mitte inimõiguste, vaid meie endi põhiseaduse alusel.
