„Küsimusi ei olnudki,“ jäi mõtlema teine. „Nii nagu paarkümmend aastat tagasi tavaks oli!“
„Aga see on ju hea asi!“ torkas vahele kolmas. „Vaat, kui küsimused tekivad, siis peab muret tundma, kas pangas kõik asjad tõesti hästi lähevad.“
Muretsemiseks, kui hästi viimastel aastatel läinud on, pole hoolimata mitte just soodsatest majanduslikest tingimustest sugugi põhjust. Pank on väsimatult edasi rühkinud ning praegused varad ulatuvad juba pea saja miljoni dollarini, mida veel mõnda aega tagasi keegi poleks osanud ette näha. Eelmise aasta tulu ulatus umbes poole miljonini, mis rõõmustas kindlasti nii mõndagi hoiustajat ja laenajat, sest osa tulust jagati nende vahel boonusintresside näol ära. Mis muidugi rõhutas taas kord, et Toronto Eesti Ühispank on meie kõigi ühine pank, mille edust nii liikmed kui ka meie kohalik ühiskond osa saavad.
Kuigi nii Tarmo Lõbu kui Lea Kõivu ettekandest õhkus positiivsust, seisab Toronto Eesti Ühispank silmitsi probleemidega, mis vaevavad ka päris paljusid teisi väiksemaid ühispanku. Kõrgemalt poolt ettekirjutatud reeglid ja nõudmised on igal aastal järjest rangemaks ning muutunud keerulisemaks. Lisaks veel turu surve ning tulemuseks on märkimisväärne ühinemissuund. Ontarios on ühispankade arv vähenenud umbes 10-15% aastas, praeguseks on neid kunagise tuhande asemel järele jäänud alla kahesaja.
Omaette küsimus on Eesti ühiskonna kahanemine ning aktiivsuse vähenemine. Mihkel Tombaku tüüpilise eestlase iseloomustus, kes tahab oma hoiuseid väga soodsalt investeerida ja hoiab kinni põhimõttest: laen on võõra oma ning maksab need kiiresti kinni, tõi enamikule kuulajatest äratundva naeratuse näole. Isegi kui hiljem üks külalistest kinnitas, et tema küll ei hiilga laenude kärme tagasimaksmisega, ja Jennifer Hutcheoni esitatud laenutegevuse ülevaate järgi on see stabiilselt püsiv, siis kahjuks pole laenude vähesus pangategevusele just kõige soodsam. Nii seisab Toronto Eesti Ühispank verstaposti ees, kus peab leidma lahendusi, kuidas suurendada konkurentsivõimet ja parandada ärimudelit, et tagada ühispanga püsimine pikkadeks aastakümneteks.
Selle murepilve hajutas pisut Tiina Orpana, kelle ülevaadet hiljutisest küsitlusest kuulati suure huviga. Olulisemateks punktideks oli kontoriga seotu, teenindus ja teenused. Enamusest vastustest võis välja lugeda, et pangakontori asukohaga ollakse üldiselt rahul. Arvestades, kui paljud liikmetest kasutavad pangatehinguteks internetipanka või deebetkaarti, siis pole see suureks üllatuseks. Samuti ollakse rahul praeguste lahtiolekuaegadega, kuigi mõningast huvi on avaldatud nende muutmise kohta. Pank tuleb vastu ning avab 30. maist alates uksed igal hommikul kell 9.30.
Vastajatel jätkus ainult kiidusõnu teenindustaseme kohta. Ametkond on sõbralik, heade teadmistega ning professionaalne. Hinnati ka eestikeelset teenindust, isegi kui inglise keel probleemi ei valmista. On aga selge, et mitte ainult hea teenindus ja teenused ei jõua hoida liikmeid ühispangas. Siiani pakutakse põhiteenuseid tasuta. Ja sellist panka on juba päris raske tänapäeva finantsmaailmas leida.
Laenan Tiina sõnu: „On aeg, et see „Broadview’s best kept secret“ ei jääks enam saladuseks! Kuid ühispanga eesmärgiks pole mitte ainult liikmeskonda suurendada, vaid julgustada ka praeguseid liikmeid kogu oma pangandus Toronto Eesti Ühispanka üle tooma.“
Loodetavasti panid koosoleku lõpul ette kutsutud Ekbaumi fondi stipendiaadid kõik eelneva kõrva taha ning nende generatsioonist saab see, millele ühispank tulevikus tugevalt toetub. Sel aastal said autasud Mihkel Kütti, Maarika Lepik, Markus Põldma ja Tiina Veltmann. (Vt ka Ekbaumi Fondi stipendiaatide kirjutisi eestluse püsimise kohta Torontos lk 15)
Tavapäraselt ei lahkunud koosolekust osavõtjad kohe, vaid juttu jätkus veel pikaks ajaks nii omavahel kui ka ühispanga nõukogu endiste ning kõige uuemate liikmetega, kelleks on Mati Pajo ja Peter Poolsaar.