Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta juhtmõte „Ühiselt ehitatud riik“ käivitati eesmärgiga süvendada oma riigi tunnet. Et selle ilusa idee praktiliste tulemuste kohta puuduvad andmed, on seda ehk sobiv taas rõhutada läheneva Eesti Vabariigi 93. aastapäeva eel.

Kuidas riigi ühine ehitamine üldse toimub? Kõigepealt – nagu iga hoone, vajab ka riik nurgakivi, milleks võiks väga hästi sobida kõiki eestlasi ühendav ühistunne. Seda on nimetatud ka ühtekuuluvus- või solidaarsustundeks oma rahvaga. Rahvuslik ühtekuuluvus tähendab eeskätt kultuurilise koosolemise tunnet; solidaarsustunne aga emotsionaalset jõudu, mis seob inimesi ja loob ühisidentiteedi.

Siin muutub üha aktuaalsemaks küsimus, kuidas siduda Eestiga maailmas hajali elavaid eestlasi – sunniviisiliselt seda ju teha ei saa. Asukohamaade keel, kultuuritaust ja kombed on väliseestlastele oma mõju avaldanud. Võib arvata, et mitmetele neist jääb ühistunne võõraks mõisteks või pole nad sellest huvitatudki. Teiseks probleemiks on Eesti venelaste kaasamine meie riigi ehitusse. Kui paljud neist tõsiselt soovivad Eesti ühiskonda lõimuda? „Ajalooliselt eestlaste rahvusliku enesemääramise käigus kujunenud rahvusriigil on oluline tähendus etnilise eestluse edasikestmiseks, nagu märgitud põhiseaduses. Samas on Eesti põhiseaduse kohaselt ka inimkeskne demokraatlik ja sotsiaalne õigusriik, see tähendab tänapäevane läänelik riik, mille aluseks on kõigi kodanike võrdne õigusseisund ja inimarengule kaasa aitamine, rahvusest vms tunnustest sõltumata. Viimases osas on vaja teha kõvasti tööd,“ kirjutab dr Leif Kalev ühes oma uurimuses.

Balti ketis ja öölaulupidudel osalenud mäletavad siiani 1989. a kogetud imelist ühistunnet. Ühistunde ja üheshingamise pitserit kannavad ka meie laulupeod jt rahvuslikud sündmused. Enamus eestlasi peab tähtsaks oma ühiseid juuri, väljendugu need siis meie emakeeles, kultuuris või tähtsates ajaloolistes verstapostides. On väga oluline nendele sammastele toetuda ja neid meeles pidada, aga kas sellest piisab? Ja kuidas on lood ühistundega hallil argipäeval, kui tiivustavaid sündmusi pole ning pessimism ja enesehaletsus võtavad maad. „Kui vähe meid ikkagi maailmas on ja kuivõrd erinevad me oleme!“ ohkame siis. Aga ei tohiks! Prof. Mati Heidmets kirjutas kunagi Postimehes, viidates meie nõrgale ühistundele ja haprale riigiidentideedile: „Väike ja püsima jäämisest huvitatud ühiskond peaks hoidma sisemist eristumist mõõdukates piirides ning pelgama liigset killustumist.“ Jah, ühistunne eeldab kogu ühiskonna terviklikkust, ühiselt ettepoole vaatamist. Seda eriti valimiste aastal, mil tehakse tähtsaid riigiehituslikke otsuseid.

Julgustav on see, et alates Eesti Vabariigi sünnist 93 aastat tagasi on eestlased suutnud oma riigi ehitamist jätkata – isegi siis, kui see mitmekümneks aastaks soiku jäi. Jätkuks vaid innukaid ühistundega kaasalööjaid!

Head vabariigi aastapäeva teile, lugupeetud lugejad!

Märkmed: