«Ma usun, et suren varsti. Järgmiste päevade jooksul. Selles linnas elavad kõik surmaootuses. Soovin vaid, et surm ei tuleks liiga hirmsana…» Nii kirjutab üks Mariupolisse lõksu jäänud naine. Ja taas kord on mul silmis pisarad. Murest ja vihast, aga ka jõuetusest, et ma ei saa midagi enamat ukrainlaste heaks teha. Siiani pole läinud ühtegi päeva, kui mu põsed poleks märjad. Sõja kolmandal päeval pidin lausa peavalurohtu võtma, sest ei suutnud kuidagi rahuneda.
Ma ei teagi, miks ma seda nii sügavalt läbi elan. Võiks ju mõelda, et olen kaugel turvalises Kanadas. Ja ma pole ju isegi ukrainlane, mul pole pereliikmete hulgas (vähemalt oma teada) mitte ühtegi sealt pärit sugulast. Mu kanadalasest töökaaslane vaatab mulle imestunult otsa, kui räägin, kui väga kogu asi on mu südamesse läinud. Jah, ta on nõus, et Venemaa on koleda asjaga hakkama saanud. Aga talle jääb võõraks minu mure võõraste üle… Teine jällegi paneb geograafiliselt Ukraina hoopis valesse paika… Mis ei tähenda, et nad ei annaks oma panuse toetuste ja annetuste näol.
Mõtetes number üks
Minu leivaisa (ehk siis eestlaste ja lätlaste ühine pank) oli üks esimestest finantsasutustest, kes annetas kümme tuhat dollarit siinsele organisatsioonile Kanada Ukraina Kongress, mis vahendab toetusi otse Ukrainasse. Väga paljud panga liikmed, kaasa arvatud mina, on seda juba teinud. Kaalusin teiste eeskujul panna endale elamine kinni Airbnb kaudu Kiievis või mujal Ukrainas, et mõnda sealset peret toetada. Niipea kui see idee liikvele läks, maksti mõne päevaga üle 2 miljoni dollari ukrainlastest korteri- ja majaomanikele, kes turistidele oma elamist välja üürivad. Mõte oli muidugi selles, et keegi ei lenda päriselt kohale. Isegi kui mõnel ka selline hullumeelne idee oleks, siis ei saa sugugi kindel olla, kas see elamine pole praeguseks juba maha põlenud või õhku lennanud. Aga niimoodi on võimalik oma rahaga ukrainlasi toetada.
Ma siiski tuba ega korterit kinni ei pannud vaid käsitööhuvilisena haarasin mõttest toetada mõnda käsitöölist. Võtsin läbi Etsy ühendust süstikpitsi mustreid müüva ukrainlannaga ning ostsin talt mitu mustrit.
Aga kõik see tundub ikka nii vähe. Eriti selle taustal, milline info minuni jõuab. Ma vaatan Eesti televisiooni Ukraina uudised ja ma ei saa kuidagi eemale Twitteri kontost (millelt pidin aastast 2009 kogunenud paksu tolmukorra eemaldama) või jälgin Facebooki gruppe, kus Ukraina põhiliseks teemaks. Kõik muu, mis ajajoonel vastu vaatab, lükkan hooletult eemale. Olen ka avastanud, et ei suuda õieti ei ühtegi filmi süveneda ega raamatut lugeda, ilma et vahepeal telefoni või tahvlit ei haaraks. Kõik muu tundub nii väga tühine. TikTok, mis varem mulle meelelahutust pakkus, näitab mulle peamiselt Ukrainaga seotut. Paistab, et on tõesti väga tark programm, suutes lugeda, mis mul mõtetes number üks on.
Nõnda on ka täiesti loomulik, et olin kohal Toronto kesklinnas kohe esimesel pühapäeval peale sõja algust. Eks ikka selleks, et näidata oma toetust. Meid oli seal peaaegu sama palju kui Tallinnas Vabaduse platsil. Kuigi oleks võinud ju oodata rohkem inimesi. Sest meid elab siin linnas ju üle 5 miljoni. Muidugi peab meeles pidama, et mitte kõik siin Kanadas pole nii lähedalt puudutatud kui meie, eestlased, kelle kodumaa on Ukrainale siiski nii lähedal, ja kes me väga hästi ka ajaloo põhjal teame, mida Venemaa oma juhiga endast kujutab. Ilm näitas end tol päeval täiesti kummalisest küljest, nagu oleks tajunud, et õhus on rahutust. Nägime päikest, aga ka kõva tuult ja ootamatuid lühikesi lumesadusid. Miski ei heidutanud seda rahvast, kes tänavail. Ukraina lippude kõrval nägin lehvimas Eesti, Läti, Leedu, Poola, Gruusia, Taiwani, Aserbaidžaani ja veel teisigi lippusid. Ühe aseri käest pidin üle küsima, kust ta pärit on. Ja justkui mingisse salaseltsi kuuluvalt vahetasime pilkusid, mis ütlesid rohkem kui sõnad. Ümber seisvate lugematute ukrainlaste tänusõnad andsime tagasi oma tänuga neile ja nende rahvale, kes nõnda tulihingeliselt idanaabri vastu võitlemas.
Soov leida seletust
Kõigi nende mõtete virr-varris ja vaidlustes trollide ning muude ullikestega Facebookis, kus kiidetakse idanaabri riigijuhti ning proovitakse selgeks teha, et mina olen propaganda ohvriks langenud, sain ootamatult sõbraks ühe Kiievis elava naisega. Radmila jagab iga päev mitu korda oma kogemusi ja teateid olukorrast, mis otse tema ümber. See uus tutvus tõi sõja äkitselt mulle veelgi lähemale.
Arvestades, et ma olin viis aastat tagasi Invictus mängudel vigastatud eestlastest sõduritele tugiisikuks, siis kõik sõjaga seotud ja sealsed kannatused omandavad mitmekordse tähenduse. Invictus Games ehk Võitmatute mängud on prints Harry poolt alustatud rahvusvahelised spordivõistlused vigastatud sõduritele. Kolmandad mängud peeti aastal 2017 Torontos ja mul oli võimalus seal Ukraina meeskonnaga suhelda. Kuna nende inglise keel ei olnud väga tugev, siis võtsin oma vene keele oskused kasutusele. Üks imelik asi on meeles. Mulle jäi mulje, et kuigi nad vene keelest said aru, siis polnud nad sugugi altid seda kasutama. Üks noorem oli vaid natuke jutukam. Nüüdse sõja taustal, kus Ukraina vene keelt kõnelevad elanikud neavad Venemaa põrgu põhja ning lubavad enam mitte kunagi vene keelt suu sisse võtta, mõistan neid hoopis paremini. Ootamatult on mul lisaks tekkinud soov teha ukraina keelega rohkem tutvust.
Täispikkuses: https://reis.postimees.ee/7484...
