Elasin viimase kuu Slovjanskis. Tulin linna juba aprilli lõpus, mõned päevad enne seda, kui ukraina sõjaväelased taasalustasid terrorismivastast operatsiooni (TVO).
Juba siis kontrollisid Slovjanskit, samuti Kramatorskit, Konstantinovkat ja Gorlovkat relvastatud isikud. Nad ise nimetavad endid "rahvaväelasteks" ja on väga vihased, kui neid kuidagi teisiti kutsutakse. Näiteks terroristideks või separatistideks.
Arvukad välisajakirjanikud, kellega mul õnnestus suhelda, kontrollivad hoolikalt oma sõnu võitlejate intervjueerimise ajal, vältimaks ebameeldivaid tagajärgi. Ühe vale sõna eest võid sattuda Ukraina Julgeolekuteenistuse keldrisse.
Kalašnikovi märgi all
Linna viivale teele olid separatistid ja nende pooldajad rehvidest mitmeid barrikaade rajanud. Igaühte neist kaitses 6-8 inimest. Peamiselt 15-17-aastased nõgiste nägudega noorukid. Paaril vanemal neist oli relv – vintpüss või Kalašnikovi automaat. Autosid sellal veel eriti hoolikalt ei kontrollitud. Ettenägematute olukordade lahendamiseks liikles kontrollpunktide vahel korrapidaja. Noorukid võtsid temaga raadio kaudu ühendust.
Erinevalt suuremast osast teistest selle piirkonna linnadest pole Slovjanskis suuri strateegilisi ettevõtteid. See on kuurortlinn, mis on tuntud oma soolajärvede poolest. Need asuvad linna piiril, kesklinnas on mitmeid üsna mugavaid võõrastemaju.
Kesklinnas on suhteliselt rahulik, lahingud käivad Karatšuni mäe juures, kus asub teletorn. Linnas on kuulda vaid plahvatuste kõma. Näib, et öise tulistamisega on juba harjutud. Üksnes koerad hauguvad rahulolematult.
Võitlejad hõivavad linnavolikogu ja julgeolekuteenistuse hooned. Julgeolekuteenistuse ümber on barrikadeeritud terve tänavatäis hooneid, mille juurde on võimatu pääseda. Barrikaadid on ehitatud peamiselt liivakottidest, puudest ja betoonplaatidest. Siinsamas hoiavad võitlejad ka 6 Ukraina dessantväelaste lahingumasinat, mis juba aprilli keskel nende kätte üle läksid.
Kohalikud räägivad, et tookord peatasid nad linnasõidul sõjaväekolonni. Pärast läbirääkimisi läks osa dessantväelastest, kes olid pärit Donetski ja Luganski oblastist, koos relvade, lahingumasinate ja raketiseadeldistega "rahvaväelaste" poole üle. Nendest raketiseadeldistest tulistavad nad nüüd Ukraina sõjaväelaste positsioone Karatšuni mäe juures.
Pärast TVO taasalustamist hakati barrikaade Slovjanski kesklinnas tõsiselt tugevdama ja uusi ehitama. Kontrollpunktidesse tulid relvitute noorukite asemele kuulipildujatega isikud. Selle tulemusena osutusid suletuks praktiliselt kõik linnatänavad. Peamiselt tehti barrikaadid mahavõetud puudest ja autodest. Peatänavd on praktiliselt kõik suletud, üksnes kohalik autojuht suudab nende vahel teed leida.
2. mail algasid linnas probleemid toidukaupadega, keskväljaku kõrghoone akendele aga ilmusid snaipripüsside ja Kalašnikovidega inimesed. Kõik ootasid pealetungi, kuid seda ei tulnud. Mõne päeva pärast hakati uuesti toidukaupadega varustama. Linna sissesõidul on nüüd aga pidevad ummikud. Mida ka lehtedes ei kirjutataks, Ukraina sõjaväelased kontrollivad hoolikalt iga linna sõitvat autot.
Erinevalt teistest DRV linnadest on Slovjanski "rahvaväelased" distsiplineeritud. Nad kehtestasid linnas "kuiva seaduse". Sellest kinnipidamist jälgivad patrullid hoolikalt. Tavaliselt on patrullis 3-4 inimest autoga. Jalgsi võitlejad linnas praktiliselt ei liigu. Kohalikud taksojuhid kõnelevad, et mõnikord kasutatakse nende teenust. Kusjuures väjakutse eest reeglina makstakse. Grivnades.
"Neil poistel raha jätkub," kõneleb üks taksojuht. Tema, nagu ka paljud ta kolleegid, töötab praegu ühe lääne telekanali võttegrupi autojuhina. Räägib, et saab 100 eurot päevas. euro kurss linnas on grivna suhtes Ukraina tavalisest kursist väiksem. Valuutavahetuspunktid linnas ei tööta, tegutsevad vaid põrandaalused rahavahetajad. Eurosid nood heameelega vastu ei võta. "Ostsin need eurod ja mis ma nendega nüüd peale hakkan? Neid ainult müüakse, osta ei taha keegi," muretseb üks nendest.
Purjus autojuhid peatatkse, nende autod konfiskeeritakse ja pargitakse julgeolekuteenistuse hoone juurde. Hommikuti lähevad kohalikud mehed linnavolikogu hoone ette ja paluvad Ponomarjovi vastuvõtule pääsemist, et autot tagasi saada. „See oli ju Sanka, minu vend. Saad aru, nii juhtus - eile õhtul pani pidu. Vaja poissi aidata," räägitakse linnavolikogu ees.
Kord peatasid võitlejad minu silme all julgeolekuteenistuse hoone lähedal auto. Autojuht vihastus ja vaidles automaadikandjatega millegi üle kõrgendatud toonil pikka aega. Siis istus autosse ja püüdis ära sõita. Kaks lasku Kalašnikovist ja auto põrutas lähima puu vastu. Juht hukkus.
Ümberringi on ainult vaenlased
Võitlejad alluvad eeskätt Strelokile (Igor Girkinile) ja tema lähikonnale. Neid inimesi tuntakse hüüdnimede all Abver, Rõs, Romaška. Viimatinimetatu tapsid Ukraina snaiperid teisel päeval pärast TVO algust, kui ta patrullis kesklinnas. Need inimesed ei varja, et olid varem sõjaväelased, kuid ei täpsusta, millise riigi armees nad teenisid. Romaškale meeldis jutustada, kuidas ta õpetas langevarjuhüppeid julgeolekuteenistuse eriüksuse Alfa võitlejatele. Tema keha saadeti matmiseks Sumõsse.
Abver räägib pidevalt sellest, et ta sündis Vinnõtsja oblastis ja teenis Krimmis.
Kohalikud elanikud eriti "rahvaväelaste" juhtide päritolust ei huvitu. Siin on kombeks olla seisukohal, et need on "omad Donbassi poisid". Mulle näib, et suurem osa "rahvaväelasi" on tõepoolest kohalikud. Vaid mõnel võib märgata vene aktsenti.
Kuidas just on kohustused jaotatud Streloki ja Ponomarjovi vahel, on keeruline mõista. Igal juhul on esimene kohalikus hierarhias ilmselgelt kõrgemale. Legitiimset linnapead Nelja Štepat nägin ma vaid korra. 9. mail õnnitles ta koos Ponomarjjoviga elanikke võidupüha puhul. Võitlejate sõnul on Štepa praegu Ponomarjovi "külaline". Mida see staatus tähendab, ei täpsusta keegi.
Isehakanud "linnapea" resideerub linnavolikogu hoones. siia kogunevad aeg-ajalt linnavolikogu liikmed, kes valiti kohalikel valimistel 2010. aastal. Uut linnavolikogu praegu valida ei plaanita.
Julgeolekuteenistuse hoone keldris hoitakse pantvange. Kui palju neid on ja kes nad on, pole teada. Suurem osa kohalikest on veendunud, et seal hoitakse „pravosekke“ (nii nimetatakse siin paremsektorlasi, Dmitri Jaroši kaasvõitlejaid), ja õigustab sellist tegevust.
Ise ei käinud ma selles hoones kordagi. Sisse lubatakse peamiselt Vene ajakirjanikke. Muide, Ukraina ajakirjanikke vähemalt ametlikult linnas ei ole. Suurem osa elanikest suhtub neisse vaenulikult.
Niinimetatud DRV sõltumatuse referendumi päeval ütles mulle kohalik vanamammi: "Hommikul lülitasin sisse kanali "Šuster-LIVE" ja tahtsin lausa joosta referendumile."
Rahvas on keskvõimu peale kuri. Selget vastust küsimusele, miks, ei ole. Standardvastused on järgmised: "Kiievis said võimule hunta ja pravosekid“, "Keegi ei küsinud meilt, kas me tahame seda võimu", "Kiiev ei kuula meid".
Üks kohalikest "rahvaväelastest", kes esitles end "afgaanina", ütles mulle, et tervikuna kiidab ta Maidani idee heaks ja Janukovõtšisse suhtub negatiivselt. "Aga Paremsektor, Spilna Sprava ja teised natsid rikkusid kõik Maidani ideed ja nüüd on seal fašistid võimul," on ta veendunud.Rahvuskaarti ning siseministeeriumi eriüksusi Dnepr ja Donbass, mida osaliselt finantseerib Dnipropetrovski oblasti kuberner Igor Kolomoiski.
"Hunta" on esmajärjekorras Arseni Jatsenjuk, Aleksandr Turtšinov ja Arsen Avakov. Viimatinimetatut vihatakse siin niisamuti, nagu talvel vihati Maidanil Vitali Žahhartšenkot.
Loogikat ega ratsionalsust kohalike elanike arutlustest otsida ei tasu.
Pärast TVO taasalustamist, eriti aga pärast sündmusi Odessas ja Mariupolis, muutus suurem osa kohalikke elanikke radikaalideks. Peamine häälestatus on: "Minge ära ja jätke meid rahule." Paljud on selle poolt, et Donbass jääks Ukraina koosseisu, kuid soovivad, et Kiievis vahetuks võim. On ka neid, kes on veendunud, et tuleks ühineda Venemaaga. Praegu on mõlemaid umbes võrdselt.
"Rahvaväelased" kordavad sageli, et kui linna rünnatakse, siis on see lahing Kolomoiski ja ameeriklaste palgasõduritega ja Ukraina armee osutus lihtsalt olukorra pantvangiks.
Veel üks levinud arvamus on, et USa viib Ukrainas ellu Jugoslaavia stsenaariumi. Donbass olevat ameeriklastele vajalik, et toota kildagaasi, Kolomoiski aga aitab neid. "See on meie varandus, kuid selle tootmine on väga kahjulik. Kahjustab loodust. Seepärast me ei lase Ühendriikidel seda teha," rääkis mulle üks "rahvaväelastest".
Suurem osa elanikest pole kunagi käinud Lääne-Ukrainas. "Ma olin Lvivis 1976. aastal. Mehed istusid ja mängisid doominot. Läksin nende juurde, küsisin, kas tohin kaasa lüüa. Nemad aga vastasid, et ma olevat moskaal," räägib üks kohalikest elanikest, tõestamaks, et Lvivis elavad natsid.
Ta kirub Ukraina armeed selle eest, et linnas kaob mobiilside. "Rahvaväelastest" pole ta samuti vaimustuses, kuid räägib, et "referendumil" käis, kuna see oli meetod, kuidas sundida Kiievit Donbassi "kuulda võtma". Tõsi küll, ta tunnistab, et kuigi ta "referendumil" käis, pole elu paremaks muutunud.
"On XXI sajand. Milleks sõdida? Ei suuda kokku leppida või?" räägib kohalik vanapapi, kellele sõjategevuse killud juurviljaaeda lendasid.
