* * * * *
Ukrainas ja Venemaal, radikaalse islami vastaste seas ja antifašistide ringkondades maailmas on sõna „fašism“ väga populaarne, eriti pärast seda, kui venelased võtsid selle oma relvastusse.
Venemaa poolt toetatud separatistid Ida-Ukraina oblastites kinnitavad, et riigis on võimule tulnud fašistid. Omakorda paljude elanike jaoks Ida-Euroopas on Putini režiim ise mingiks fašismi uueks vooluks. Radikaalsete islamistide, näiteks „Moslemi vennaskonna“ suhtes kasutavad paljud vaatlejad terminit „islami fašism“. Ja vastupidi, mõned süüdistavad fašismis Lääne-Euroopa rühmitusi, kes on vaenulikult meelestatud islami suhtes. Aga näiteks Saksamaa nn antifašistide jaoks on fašistlik kõik see, mis nii või teisiti on vastu nende veendumustele.
Nii kaotab see termin oma algse mõtte ja muutub vaid loosungiks, mille alt korraldatakse võitlust poliitiliste vastastega. Lisaks ütlevad mõned ajaloolased, et Saksamaa natsionaal-sotsialismi suhtes ei ole õige kasutada terminit „fašism“. Nad on veendunud, et vastutustundetu on seada Hitleri totalitaarne režiim ühele pulgale fašistlike valitsejate Francoga Hispaanias, Salazariga Portugalis ja Mussoliniga Itaalias.
Ameerika ajaloolane Robert O Paxton püüdis mõne aja eest selgitada, mida kujutavad enadast fašism ja fašistlik mõtlemine. Tema arvates on fašismi jaoks iseloomulikud teatud „mobiliseerivad kired“.
Sellisteks on “üleüldine kriisi tajumine”, mis põhjendab erakorralise olukorra kehtestamist, usk oma grupi üleolekusse teiste suhtes, aga samuti eraldi võetud indiviidi üle, usk sellesse, et see grupp on teiste ohver ja on sunnitud end kaitsma kõigi võimalike vahenditega, hirm, et selle grupi võivad hävitada individualistlik liberalism, klassivõitlus ja välismaised mõjud, püüd „puhtama ühiskonna“ poole ja vabanemine „määritud liikmetest“, vajadus meheliku autoriteedi järele, instinktide üleolek mõistuse üle, vägivalla esteetika, grupihuvide eelistamine õigusele ja seadusele.
Postsovetlikul Venemaal nõudis Vladimir Žirinovski omal ajal ellu äratada panslavismi, mis võiks vastu seista Lääne „juutlusest nakatatud“ dekadentsile ja mis otsekui tahaks lämmatada Venemaa. Muuhulgas esines ta erinevate piirkondade tagasivõtmise eest, mille Venemaa on kaotanud sõdades Lääne riikidega. Ühel hetkel oli tema partei kõige tugevam Venemaa parlamendis, ehkki Žirinovski ise kaotas veenvuse pärast seda, kui selgus, et tema isa oli juut. Nüüd võib kinnitada, et Vladimir Putin on võtnud üle mitmed punktid tollasest Žirinovski programmist.
Kui on vaja leida erinevusi Hitleri ja Mussolini ja seda enam Saksa natsionaal-sotsialismi, Egiptuse „Moslemi vennaskonna“ ning Venemaa ja Ukraina Putini võitluskaaslaste vahel, siis on selge, et jutt käib selle juures fašismi erinevatest variantidest, mille "mobiliseerivad kired" omavad aga teatud sarnasust.
Poliitilisi liikumisi võib nimetada fašistlikeks ainult siis, kui neil on palju poolehoidjaid ja toetajaid või valijaid ja ka mingi organisatsiooniline massialus, mis on valmis oma eesmärgi nimel astuma üle demokraatia või seaduslikkuse piiri.
Selles mõttes on sellised organisatsioonid nagu „Moslemi vennaskond“, „Hezbollah“ või „Islami revolutsiooni valvurid“ Iraanis märksa rohkem sobivad oma ajalooliste eelkäijatega kui ühe mehe parteid nagu Geert Wildersi Vabaduse partei Hollandis, mis on muidugi ebameeldiv, kuid mida mitte kuidagi ei saa nimetada fašistlikuks.
Tagasihoidliku ja märkamatu aparatšikuna oma karjääri alustanud Putin loob järk-järgult ideoloogilist massialust, mis toetab tema „sisemise puhastamise ja välise agressiooni“ eesmärke (nii kirjeldas Paxton võimul olevate fašistide tegevusprogrammi) oma kodus ja väljaspool oma riigi piire. Ning tundub, et pinnas on nendele ideedele Venemaal viljakas...