Rosenthal oli läbinisti eestlane, Tartu esimese eestlasest rätsepmeistri poeg. Tal õnnestus raskustest hoolimata läbi teha gümnaasium ja siis lõpetada Tartu Ülikool arstiteaduse alal 1865. Ta oli haritud ja võimekas mees, kes oskas organiseerida, teha õigeid tähelepanekuid; analüüsida olukordi ja inimesi. On seepärast mõistetav, miks Rosenthal osales juhtivalt ärkamisaegsetes üritustes (esimesed laulupeod, Eesti Kirjameeste Selts, Aleksandrikooli komitee jne). Lisaks oli ta üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajatest ja (koos Jakob Hurdaga) esimene auvilistlane. Seega on kõnealuse raamatu näol tegemist erakordselt väärtuslike mälestuste ja tähelepanekutega, millega ei suuda võistelda ükski hilisem ajalooõpik. Raamatu lisaplussiks on Rosenthali kirjanduslik anne, mistõttu raamatut on nauditav lugeda. Olgu veel märgitud, et Rosenthal kirjeldab nii sõpru-kaastöölisi kui hilisemat vastasrinda (peamiselt Jakobsoni ümber kogunenud gruppi) tähelepanuväärse taktitundega.
Rosenthali raamatu rahvuskultuurilist väärtust on raske ülehinnata. Eesti Rahvusraamatukogu andmeil olevat teost Eestis säilinud vaid 6-7 eksemplari. Kuidas käesolev köide USA-sse sattus, seda ma ei tea, kuid küllap toodi ta kaasa põgenemisel. Raamatus on paljudest sündmustest antud päev-päevalised (vahel tund-tunnilised!) ülevaated. Olen raamatut seepärast lugenud nagu põnevusromaani. Mõnestki ärkamisaja aspektist sain hoopis parema arusaamise — eestlaste olukord päris- ja teoorjuse ajal, eestikeelse ajakirjanduse ja „Eesti rahva” mõiste sünd, Hurda ja Jakobsoni vaheline tüli, „maarahva” seisund sakslaste ja venelaste vahel jpm. Aga ka väikestest kildudest pole puudus. Kas teate näiteks, kust pärineb sünnipäevadel lauldud „Ta elagu”? See on Rosenthali poolt eesti keelde kohandatud “Er lebe hoch” — sõnad ja muusika.
Tänapäeva eestlasele, kellele eesti kirjakeel on endastmõistetav, on ehk võõrastav, et suure eesti rahvuslasena Rosenthal kirjutas raamatu saksa keeles. Lasen siin autoril enda eest rääkida (minu tõlge): „Paljud mu rahvuskaaslased panevad seda mulle pahaks. Mina näen (saksa keele tarvitamises) eelist. Selle läbi on tekst kõikidele neile avatud, kes ühe väikese rahva kultuurilise arengu vastu huvi tunnevad. Eestikeelset kirjandust, tänu keele mittetundmisele, ei suuda hinnata sakslased ega teised rahvad. Tõlked eesti keelest teistesse keeltesse puuduvad täielikult. Oma sakslastest kaasmaalastele soovitan ma raamatut eriliselt. Nad elavad eestlastega koos samal kodupinnal… ega tohi eestlaste rahvuslikke eluavaldusi ignoreerida. Sakslased peavad aga oma marurahvuslusest eemalduma. Raamat nõuab (küsimusele) objektiivset lähenemist.” Peetagu silmas, et tol ajal oli iseseisva Eesti riigi mõiste kauge unistus. Normaalseks seisundiks peeti sakslaste, eestlaste ja venelaste jätkuvat kooselu vägeva Vene keisririigi osana. Raamatus on palju huvitavat materjali, siinkohal saan käsitleda vaid osa sellest. Piirdun seepärast esimese laulupeoga (1869). Edaspidi püüan kirjeldada ka teisi sündmusi.
Alustame Jannseni motoga: „Eesti mees! Jää igas riides ja iga nime all Eesti meheks, siis oled auus mees oma rahwa ees.” Kui Jannsen 1864 Tartusse asus, mõlkus tal kohe meeles ülemaalise eestlaste kokkutuleku organiseerimine, et äratada rahvuslikku ühtekuuluvustunnet. Kuidas seda aga teha? Sakslaste eeskujul, kes olid korraldanud nii Saksamaal kui Baltimaades rea laulupidusid, otsustas Jannsen laulupeo kasuks. Selleks leiti ka poliitiline motivatsioon, sest ligines Liivimaa talupoegade pärisorjusest vabastamise (26. märts 1819) 50. aastapäev. Jah, aga puudus seaduspärane organisatsioon, kes oleks saanud laulukoore kokku kutsuda. Nii kogus Jannsen Tartus kokku 24 lauluhuvilist meest ning asutas nendega esimese eesti seltsi — „Lauluselts Wanemuine”, kellele anti 24. juunil 1865 riiklik tegutsemisluba.
Suure osavusega tegi Jannsen vajalikud eeltööd. Pidupäevadeks määrati 17.—21. juuni 1869. Laulupeo peakomitee esimeheks kutsuti Tartu Maarja kiriku (eesti kogudus) pastor Adalbert Hugo Willigerode, lugupeetud isik nii eestlaste kui sakslaste hulgas. Peakomitee koosnes 17-st liikmest: A. H. Willigerode (president), J.W. Jannsen (asepresident), H. Rosenthal (arst), J. Hurt (sel ajal gümnaasiumiõpetaja Tartus), A. Eschscholz (Tartu ülikooli juht), J. Mielberg (füüsik), A.F.Obram (Tartu linnavalitsuse liige, „Wanemuise” asepresident), A. Kordt (pottseppmeister), A. Luig (Maarja kiriku köster), J. Ottas (restoraniomanik), A. F. Hoffmann (maalermeister), J. Glück ja P. Lestmann (majaomanikud), J. Maddison (kaupmees), P. Zirkel (voorimees), C. Hohlfeld (usuteadlane) ja C. Laakmann (trükikoja omaniku poeg). Komitee üleskutsele vastas üle maa 40 laulukoori 800 liikmega.
Ettevõtte praktilise külje eest vastutasid neli allkomisjoni: muusikakomisjon (laulude valik), korterikomisjon (lauljate majutamine), ehituskomisjon (peoplatsi leidmine ja vajaliku lava ehitamine) ning kassakomisjon (laulupeo piletite müük). Peakomitee poolt suure hoolega välja töötatud kava oli järgmine:
17. juunil: koorid saabuvad ja registreerivad end „Wanemuises”; kell 14 — peaproov Maarja kirikus.
18. juunil: kell 10 — pidulik jumalateenistus Toomemäel, kus teenivad viis õpetajat;
kell 16 — esimene kontsert (vaimulik kava) peoväljakul Ressource'i aias.
19. juunil: ilmaliku kava peaproov ülikooli ratsamaneezhis;
kell 16 — teine kontsert (ilmalik kava) peoväljakul; kell 19 — ühine pidusöök „Wanemuise” aias.
20. juuni: kell 10 — üksikute kooride esinemine peoväljakul; kell 14 — kooride lauluvõistlus „Wanemuise” aias.
21. juuni: lahkumine
Kokku osales esimesel laulupeol 40 laulukoori 762 lauljaga ning kolm pillikoori 48 mängijaga. Dirigentideks olid J.W. Jannsen ja A. Saebelmann (Kunileid).
18. juuni kontserdil lauldi: „Siionis kõik wahid hüüdwad“; „Kiida nüüd Issandat, minu süda“, „Meil tuleb abi Jumalast“; „Jumal on suur“ (Ps. 97, B. Kleini poolt seatud) jmt — kokku 12 laulu.
19. juunil, ilmalikul kontserdil kõlasid: „Nüüd rõõmu päew on käes“ (Kreutzer); „Eesti wennad, laulgem rõõmsast (Stunz); „Mis hiilgab weel õhtul seal mäe peal (Kreutzer)“; „Kewade laul“ (Mendelssohn) jmt, kokku 15 laulu, sh viimasena Vene keisri hümn.
Lauluvõistluseks valiti 3-liikmeline zhürii: koolide inspektor Dr. Oettel, kommertslinnapea Walther ja laulupeo teine dirigent Saebelmann. 1. auhinna sai „Estonia” koor Tallinnast (10 lauljat, dirigent Bergmann). 2. auhinna pälvis Kanepi kihelkonnakoor (21 lauljat, dirigent köster Abel) ja kolmandaks jäi Tarvastu koor (29 lauljat, dirigent köster Wühner). Olgu veel mainitud, et laulupeo rahaline ülejääk oli 900 rubla.
Eestlaste esimene suurüritus oli seega täielikult õnnestunud, nii kunstiliselt kui majanduslikult. Eelkõige aga oli ettevõtmisel hindamatu tähtsus Eesti rahvustunde äratamisel. Esimene laulupidu oli kogu ärkamisaja mõjuvaks avataktiks. Olgu siinkohal veelkord alla kriipsutatud J. W. Jannseni suuri teeneid idee loomisel ja edukal läbiviimisel.